Antiigiteadlane: antiikkultuur aitab luua elujõulisemaid väljendusvorme

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Antiikkultuur on jätkuvalt elujõuline. Autor/allikas: Arhur Yeti/Unsplash

Antiigi eeskujul veenmisjõulise ja väljendusrikka kõnelemise arendamine aitab tänapäeval tasakaalustada aina enam lühivormidesse surutud suhtluskultuuri, leiab 2015. aastal Inglismaal Cambridge'i ülikoolis antiigiteaduste alal doktorikraadi kaitsnud ja New Yorgi ülikoolis teadlase ja õppejõuna töötav Laura Viidebaum.

Mis on antiigiteadused ja milleks on neid oluline tänapäeval tunda?

Antiigi all mõistame enamasti Vahemere maade kultuuri, mis jääb ajavahemikku 800 e.m.a. ja 500 m.a.j. See on pikk ja tohutult mitmekesine ajastu, kuhu jääb peaaegu kõigi kaasaegsete teaduste sünd ning mida tihti seostatakse lääne tsivilisatsiooni tekkega.

Kuna suur osa teadusharusid tekkisid omavahel sümbioosis, siis saab – või lausa tuleb! – ka praegu antiigiteaduste raames tegeleda väga erinevate valdkondadega, mis kõik üksteist toetavad:  ajaloolased peavad olema kursis arheoloogiaga, mis omakorda eeldab süvendatud teadmisi poliitikast, mis omakorda vajab filosoofiat, mis omakorda viitab meditsiinile, mis nõuab teadmisi bioloogiast ja füüsikast, mis omakorda viitavad religioonile, mida tuleb vaadata teatri kontekstis, mida ei saa mõista ilma keeleteaduse, muusika ja matemaatikata.

Antiigi puhul on erinevate valdkondade koostöövajadus nii ilmne ja selline interdistsiplinaarne toimetamine ning laia maailmapildi kultiveerimine on mulle teadlasena alati väga meeldinud. Eestis tegeletakse antiigiteadustega peamiselt Tartu ülikoolis paikneva klassikalise filoloogia osakonna juures, kus õpetatakse antiikkeeli, antiikkirjandust ja antiikfilosoofiat.

Milleks aga meile see kõik? Miks on tarvis nende vanade asjadega tegeleda? Sellele küsimusele on hästi mitmeid vastuseid. Pragmaatiliselt mõeldes võib arutleda nii, et kui me tahame olla võrdväärsed partnerid nii meie ida kui lääne kolleegidega ükskõik mis valdkonnas, siis peame arvestama sellega, et nende haridussüsteem hõlmab üpris põhjalikku antiigiteaduste tundmist. Seega selleks, et oma naabreid mõista, tuleb mõista ka neid tekste ja kultuuritaustu, milles neid on vormitud.

Teistpidi sellele küsimusele lähenedes võime öelda, et antiigimaailmas sõnastatud küsimused ja probleemid inimeseks olemise kohta on endiselt väga aktuaalsed. Kui Platon küsib, missugune on õnnelik inimene ja ühiskond, või kui Sophoklese Antigone arutleb inimese suuruse ja sellega kaasneva vastutuse üle, siis kõik need on küsimused, mis meid endiselt paeluvad ning mis pakuvad uusi perspektiive meid ümbritsevale kultuurile.

Seega ei pane mind imestama, et paljud filmi- ja teatritegijad, kunstnikud ja kirjanikud on omaenda erilise lähenemise või keele leidmisel saanud inspiratsiooni just nimelt antiigist. See on ühtaegu meist nii kauge ja samas, ideelisel ja mingil sügavamal inimese tasandil, ometi nii lähedane moment inimajaloos. Lõpuks võib aga sellele maailmale läheneda ka esteetiliselt: antiikteater on kohutavalt kütkestav ja antiikaja filosoofia on lihtsalt väga nauditav ja kuidagi hästi eluline!

Milline on sinu enda kitsam uurimisvaldkond?

Hoolimata sellest, et olen antiigis ringi vaadanud päris laialt ja seda soovitan ka kõigil teistel teha, siis konkreetsemalt olen siiski pühendunud retoorika, filosoofia ja antiikteatriga seotud teemadele. Tunnen peamiselt huvi selle vastu, kuidas täpselt veenmine toimib: miks mind miski veenab, mis paneb mind mu arvamust või käitumist muutma? Mis üldse on avaliku kõnepidamise roll? Kas pole kummaline, et kõiksugu tehnoloogia arengu taustal väärtustame me ühiskondlikus käitumises endiselt kõnede pidamist ja koondume – ja mõnikord isegi päris emotsionaalselt – nende kõnelejate selja taha, kes meie ideid kõige paremini suudavad väljendada?  

Laura Viidebaum Autor/allikas: erakogu

Kirjastuse Cambridge University Press alt ilmub peagi sinu esimene monograafia. Mis on raamatu peamine uurimisteema?

Raamat oleks õigupoolest pidanud juba väljas olema, aga pandeemia on ka kirjastamistemposid maha võtnud. Selle pealkiri on "Creating the ancient rhetorical tradition" ehk "Antiikretoorika traditsiooni loomine".

Minu uurimus tõukub teatud polaarsusest, mis retoorika mõistega seostub. Ühelt poolt seostatakse retoorikat pealiskaudsuse ja sisutühjusega ('retooriline trikk', 'see on puhas retoorika!'), teiselt poolt aga kõnekunsti ja eneseväljendusega, mis on olulised hariduse osad.

Mind huvitas, kuidas selline kaheks jagunemine on ajalooliselt kujunenud. Oma uurimistöö tulemusel leidsin, et retoorika polariseerumine toimub oma sünnihetkel juba 4. sajandil e.m.a, hetkel mil retoorika hakkab omaette teadusharuna välja kujunema. Retoorika pealiskaudsemat, naeru ja meelelahutusega seonduv liini alusfiguuriks on Lysias.

Sisulisemat poolt esindab aga Isokrates, kes nägi retoorikat hariduse nurgakivina. Isokrates rõhutas, et harituse mõõdupuuks ei ole üksnes erinevate teadmise omamine, vaid see, kuidas me neid teadmisi siduda ja veenvalt väljendada oskame. Just seda peaks retoorika meile õpetama. Lysias ja Isokrates kehastavad retoorika traditsiooni kahte vastandlikku liini, mis pole siiani kokku saanud. 

Miks on tänapäeval retoorika oluline?

Kõnelemine ja eneseväljendus on jätkuvalt väga olulised. Siin võiksime haridussüsteemi nii Eestis kui ka mujal põhjalikumalt analüüsida, sest mulle on mulje jäänud, et retoorikale võiks ehk rohkem tähelepanu pöörata. Mõjukas esinemine on ju endiselt väga aktuaalne. Eriti ilmekalt avaldub see kahtlemata poliitilistes kontekstides, kus üks kõne võib mobiliseerida suuri rahvahulki.

Mõnikord on nii, et leiame end ristteelt: nii nagu varem, enam edasi ei saa, ja pole ka täpset ettekujutust, kuidas siis edasi peaks minema. Sellisel juhul tasub ikka varasemaid kogemusi analüüsida, sest nagu öeldakse, nihil sub sole novum ehk ei midagi uut päikese all. Varasemaid momente läbi töötades võib tulla geniaalseid ideid.

Uusi huvitavaid visioone kõnepidamise mõjude kohta leiame  5. ja 4. sajandi e.m.a. Ateenast hulgi. Sealne ühiskond teeb parasjagu läbi tohutut tehnoloogilist murrangut – minnakse üle suuliselt kultuurilt kirjalikule ja sellega seoses tekivad kõrgemad haridusasutused ning muutub see, kuidas inimesed omavahel suhtlevad. Ka praegu oleme sarnase kaaluga muutuste keskel, mis toonud kaasa muu hulgas selle, et aina olulisemaks on muutunud lühivormis suhtlemine.

Selles ei ole muidugi midagi paha ja seegi situatsioon annab hea võimaluse retoorikaoskusi harjutada. Ühelt poolt võiks retoorika aidata meid treenida, et me end paremini ükskõik missuguses žanris väljendada suudaksime, kas siis kõnes, kirjas või chat'is.

Teiselt poolt on retoorika ülesanne meelde tuletada, et lühivormides suhtlemine on lõpuks ainult üks suhtlusviis teiste hulgas ja et seda ei peaks kindlasti võrdsustama inimsuhtluse kogu täiusega. Meie mõte, keel ning kogemused on komplekssed ja pidevas arengus. Kui me ei aita oma keelelise väljenduse arengule kaasa, siis jääme end ümbritsevate tunnete ja kogemuste kasti kinni. See näib päris hirmus perspektiiv!

Retoorika võiks meid õpetada, kuidas keelega ja selle võimuga eksperimenteerida, mängida, aga kuidas seda ka moraalselt "kasutada". Ma usun, et mõnes mõttes oli Platonil õigus, kui ta defineeris retoorika kui oskust hinge juhtida ning pahandas, et sellise tegevuse eetilisi aspekte ei võeta piisavalt tõsiselt.  

Avalikes aruteludes kuuleme aina enam, et ülikoolid ja teadus peaksid teenima ühiskonda ja majandust. Milles seisneb humanitaarteaduste kasulikkus?

See on tõepoolest avalikus diskursuses läbiv eeldus ja oh kui tore oleks, kui saaks sel teemal natuke sisukamat debatti pidada. Selline käsitlus, et haridus ja teadus peaks olema eelkõige rakendatavad ja kasulikud siin ja praegu, nüüd kohe, on iseenesest üpriski uus nähtus.

Kindlasti ei olnud "kasulik" Jakob Hurda väga tänuväärne töö koguda vanu eestlaste regilaule, mis kohati kujutasid tolle ajastu domineerivale saksa kultuurile mittesobilikku moraalsust. Nüüd on aga regilaulu kaudu avanemas täiesti uus nägemus eestlaste eluolust. Kas see on "kasulik" selle sõna majanduslikus tähenduses? Kas 19. sajandil koonduvad eestlased mõtlesid selle peale, et neil oleks kasulik oma rahvuslikku iseolemist edendada?

Hariduse olulisust pole tegelikult kunagi hinnatud üksnes seeläbi, et ta toob otseselt mingit majanduslikku kasu ühiskonnale. Hariduse eesmärk on pigem olnud pakkuda visioone, potentsiaali, ideid. Viimaseid ei saa aga mõõta klikkide ja publikatsioonide arvuga, veel vähem aitab võrdlemine teiste teadusharudega – see on ikka täiesti mõttetus.

Cambridge'i matemaatik G. H. Hardy on oma 1940. aastal avaldatud essees "Matemaatiku apoloogia" provokatiivselt öelnud, et kõrgemat matemaatikat poleks n-ö kasulikkuse pärast tarvis ülikoolides õpetada. Need elementaarsed tõed, mida me majanduse tarbeks vajame, saab kätte keskkooli matemaatikast. Edasine on uurimine teadmiste eneste pärast ja seepärast, et inimesed omaenda mõtlemise potentsiaali saaksid edasi arendada. Mitte kõigega tema essees öelduga ei saa nõustuda, aga selle provokatsiooniga küll! Vahetu kasu seadmine teaduse mõõdupuuks kitsendab lõpuks inimese olemasolu mitmetahulisust ja selle võimalikke väljendusvorme.

Ma pean siinkohal aga ka kiiresti lisama, et ma ei leia samas, et teadus ja teadlased peaksid olema ühiskonnast kuidagi täiesti välja lõigatud. Ma olen nõus, et need numbrid ja tingimused publikatsioonide ja muu seesuguse osas on palju kaasa aidanud selleks, et teadlaste karjäärid ja uurimisobjektid oleksid läbipaistvamad ning õiglasemad. Enda ümber ringi vaadates tekib aga paratamatult tunne, et me pole veel osanud head tasakaalu leida selle n-ö kasulikkuse argumendi ja teadmiste poole püüdlemise vahel. Humanitaarias on palju rahulolematust – õigusega! – ja ma loodan, et sellel kasulikkuse teemal tekib peagi natuke sisulisem debatt ja et lahingujooned saab uuesti ja värskelt välja joonistatud. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: