Rahvusküsimused lämmatasid Eesti poliitikas klassivõitluse

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Eesti 200 plakatid 2019. aasta riigikogu valimiste eel rõhutasid rahvusküsimust. Autor/allikas: ERR

Euroopa erakonnad heitlevad aina enam väärtusküsimuste üle, nagu näiteks üleilmastumine või sisseränne. Eestis on need teemad varjutamas ka seni esiplaanil olnud rahvusküsimust. Erinevalt Lääne-Euroopast, pole klassivõitlus ning majanduslik ümberjagamine iseseisvuse taastanud Eestis aga kordagi poliitilise võitluse tuumikkonfliktiks olnud, tõdesid teadlased.

Tallinna Ülikooli teadlased eritlesid riigikogu valimisi ajavahemikus 2003–2011 ning tegid kindlaks, millised sotsiaaldemograafilised tegurid valijate käitumist kõige enam mõjutasid. Nad leidsid, et Eesti erakondade võimuvõitlused on oluliselt erinenud heitlustest Lääne-Euroopa demokraatiates.

Lääne-Euroopas on poliitiline tuumikkonflikt traditsiooniliselt olnud seotud eeskätt majandusliku ümberjagamise küsimustega. Osa erakondi, näiteks sotsiaaldemokraadid ja sotsialistid, on väidelnud varandusliku ümberjagamise poolt, leides, et riik on rahakotile hea peremees. Teised, näiteks kristlikud demokraadid ja liberaalid, on pooldanud aga võimalikult õhukest riiki, kes majandusse üleliia ei sekku. Politoloogias nimetatakse seda tüliõuna klassilõheks.

Eestis pole see klassilõhe tugevalt tugevalt esiplaanil olnud.

"Meie sotsiaaldemokraadid järgisid suuresti kuni 2010. aastate keskpaigani niinimetatud "kolmandat tee" ideoloogiat, mis on hübriid turuliberalismist ja sotsiaaldemokraatlikest ideedest. Nad olid võrreldes Euroopa sotsidega palju parempoolsemad," ütles Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts. Nüüd on vabaturumajanduse ja ettevõtluse rõhutamist sotsiaaldemokraatide programmis Saartsi sõnul vähemaks jäänud.

Dotsent juhtis tähelepanu tõigale, et ka Reformierakonna sotsiaalpoliitikas on alates Andrus Ansipi juhtimisest tugevnenud heaoluriigi ja sotsiaalhoolekande elemendid. "Peaaegu täiesti on neil retoorikast ära kadunud see, mida rõhutati 1990. aastatel, et riik on halb peremees ning igaüks on oma õnne sepp. See retoorika on jäänud tagaplaanile ja juurde on tulnud kindel veendumus, et näiteks peresid ja pensionäre tuleb toetada," ütles Saarts.

Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi professor Ellu Saar seletas, et Eesti poliitilised võimuheitlused on peamiselt olnud rahvuskesksed. See tähendab, erakonda valides ei loe mitte niivõrd see, kas valija on tööline või ettevõtja, vaid hoopis see, kas ta on eestlane või venelane.

Rahvus mõjutas valijate käitumist kõige tugevamalt pärast pronkssõduri eemaldamist 2007. aastal. Siis pööras ka Keskerakond senisest veelgi rohkem näo vene valija poole.

Teadlased tõid välja, et tõik, kuidas rahvusküsimused Eestis, aga ka Lätis, nii suurt rolli on mänginud, on mõneti üllatuslik. Seda seetõttu, et 1990. aastate algul ennustasid politoloogid, et ka siin kujuneb Lääne-Euroopa eeskujul peamiseks erakondade konkurentsi defineerivaks lõheks just nimelt sotsiaalsete klasside ja ümberjagamisega seonduv.

Erakonnad vaidlevad üha enam väärtusküsimuste üle

Teadlased tõid välja, et Lääne-Euroopas on klassilõhe alates 1970. aastastest aina vähem olulisemaks muutunud ning erakonnad on üha enam hakanud konkureerima identiteedi- ja väärtusküsimustes. Need on näiteks suhtumine üleilmastumisesse, sisserändesse või Euroopa Liitu. Sotsialismijärgsetest riikidest on klassilõhe aktuaalne veel vaid Tšehhis ja Sloveenias, kuid sealgi on see poliitvõitluses järjest väiksema kaaluga. 

"Siin on parempopulistidel üle Euroopa eelis, sest just nemad hakkasid esimesena jõuliselt väärtusteemadest ja globalseerumise varjukülgedest rääkima," ütles Saarts.

Ta tõi välja, et ka Eestis pistetakse ühes Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) tulekuga rahvusküsimuste kõrval aina enam rinda uutes teemades. Nii näiteks oli ka selle aasta alguses erakondade üks põhiline tüliõun samasooliste õigused.

Saarts tõi välja, et EKRE on oma teraviku valimiste eel suunanud suuresti Ida-Virumaale, kus püütakse venekeelse elanikkonna hääli. Seejuures rõhutakse venelaste püüdmisel just nimelt erakonna konservatiivsetele väärtustele.

"Ei ole sugugi kindel, mis järgmistel riigikogu valimistel juhtub. Kui enne toetasid venelased ülekaalukalt Keskerakonda, siis kas edaspidi hakkame nägema, et venekeelsete hääled hakkavad jagunema kahe erakonna vahel? Rahvuslõhe seguneks sel juhul uute väärtuspõhiste lõhedega," sõnas Saarts.

Poliitilised lõhed pole iseenesest halvad

Tõnis Saarts tõi välja, et poliitilised lõhed või teljed on iseenesest hädavajalikud.

"Kui kõik poliitikud räägiksid identset juttu ning teravaid vastandusi ei tekiks, siis ei saa valijad ka aru, miks nad üldse peaksid valima minema," ütles Saarts. "Lõhed on need, mis hoiavad demokraatlikku erakonnapoliitikat elus. Nad aktiviseerivad valijat ja parteisid ning näitavad, et politiikal on kaal. Lisaks sellele on lõhed enamasti sügavate ajalooliste juurtega ja peegeldavad reaalseid ühiskondlikke konflikte ja pingekohti."

Lõhede mõiste tõid poliitikateadustesse 1967. aastal USA politoloog Seymour Lipset ja norrakas Stein Rokkan. Nende sõnul saab välja tuua neli põhilist lõhe või telge, mis on poliitilist konkurentsi Lääne-Euroopas struktureerinud. Need on keskuse-perifeeria lõhe, riigi-kiriku lõhe, maa-linna lõhe ning klassilõhe. Keskuse-perifeeria lõhe võib olla seotud ka etnilise lõhega, näiteks on ühel pool erakonnad, mis seisavad domineeriva kultuuri eest, teisel pool aga need, kes kaitsevad rahvusvähemusi.

Saarts lausus, et poliitilises konkurentsis tekivad probleemid siis, kui lõhed teravduvad sedavõrd, et tekib peaaegu ületamatu polariseerumine, kus erinevad valijarühmad ei suuda enam teineteisega suhelda ega kompromisse leida.

"Kui me vaatame Eesti poliitika arengut, siis 2007. aastast hakkas rahvuslõhe nii tugevalt poliitikas teravnema, et muutus juba kontraproduktiivseks. Keskerakond oli kogu aeg välistatud, teda toetavad venelased tundsid, et nad on teise järgu kodanikud. See ei olnud kindlasti  Eesti demokraatia arengu seisukohast enam terve õhkkond," ütles Saarts.

Polariseerumine paneb poliitikas pettuma

Ellu Saar tõi välja, et hea ei ole ka see, kui poliitiliste lõhede liigse teravdumisega käib käsikäes poliitikas ja riigivalitsemises pettumine. Ühelt poolt toob see kaasa selle, et inimesed ei lähe enam valima. Professor tõi näitena välja eelmisel nädalal Lätis toimunud kohalikud valimised, mille osalusprotsent oli rekordiliselt madal, vaid umbes 34 protsenti.

Teisalt kannustab poliitikas ja demokraatias pettumine EKRE ja teiste parempopulistlike erakondade tõusu. Inimesed peavad peavooluerakondi elitaarseteks rühmitusteks, kes esindavad teatud kitsaste inimrühmade huve ning neid ei kuula.

"Populistliku retoorika alussammas on see, et on puhas ja vooruslik rahvas ja siis on riukalik eliit. Need vastanduvad üksteisele. Ja mida see eliit on teinud, ta on rahvalt võimu ära võtnud ja meie nüüd tuleme ja anname rahvale võimu tagasi," selgitas Saarts.

"See retoorika rõhub väga tugevalt niisugusele süsteemivastasusele ning püüab näidata praegust valitsemise ja demokraatia mudelit mittelegitiimsena. Sõnum on see, et see eliit, kes meil praegu võimul on, neid ei saagi usaldada. Täiesti teised inimesed peavad võimule tulema," ütles ta.

Saarts seletas, et parempopulistlikud erakonnad tahavad ümber defineerida selle, kuidas demokraatia peaks toimima. Liberaaldemokraatlik mudel neile lõpuni ei sobi ning pigem eelistavad nad enamusdemokraatiat, kus enamus otsustab ja vähemustel on vähem tagatisi.

EKRE on võrreldes teiste erakondadega kriitilisem ka Euroopa Liidu ja üleilmastumise suhtes. See, kas EKRE tõus edu jätkub, sõltub teadlaste sõnul eeskätt sellest, kas teised erakonnad suudavad EKRE valijaid kõnetada.

Saarts sõnas, et Euroopa parempopulistlikud erakonnad on väga jõuliselt ja oskuslikult suutnud kõnetada töölisklassi, mis varem valis vasakpoolseid parteisid. Ta tõi välja, et Ida-Euroopas on seda seost näha eeskätt Poolas ja Ungaris, kus Jaroslaw Kaczynski Õigus ja Õiglus ning Viktor Orbani Fidesz võtavad edukalt tööliste hääli.

"Lääne-Euroopas on töölisklass traditsiooniliselt olnud tugevalt sotsiaaldemokraatide taga. Meil on need aga valgekraed, kes sotside poolt hääletavad," nentis Ellu Saar. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: