Ellu Saar (67) kaitses doktorikraadi 1983. aastal Valgevene Riiklikus Ülikoolis, lahates keskharidusega noorte sotsiaalset mobiilsust. Karjääri vältel on Saar töötanud noorem- ja vanemteadurina ETA ajaloo instituudis, väisanud külalisteadurina Max Plancki inimarengu ja hariduse instituuti, olnud ETA filosoofia instituudi juhtivteadur ja rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi vanemteadur. Tallinna Ülikoolis on pidanud Saar vanemteaduri ning professori ametit rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute ning ühiskonnateaduste instituudis.

Viimastel aastatel on keskendunud Saare teadustöö muu hulgas Eesti sotsiaalsele kihistumisele ja mobiilsusele ning seda mõjutavatele teguritele, näiteks haridusele. Laiemalt on tema uuringute fookuses post-sotsialistlike riikide eripära väljatoomine ja seniste riikide tüpoloogiate edasiarendamine.

Professori (kaas)autorlusel on ilmunud Google Scholari alusel 150 teaduspublikatsiooni. Kokku on viidatud tema teadustöödele ligi 2000 korda, seejuures on vähemalt 23 teadusartiklile viidatud 23 korda.

Ellu Saare juhendamisel on valminud seitse magistritööd ning kaitstud seitse doktoritööd. Praegu juhendab ta viit doktoranti. Saar on ka mitmete rahvusvaheliste teadusajakirjade retsensent ja toimetuskolleegiumi liige ning erialaste ühenduste liige.

Professor on aktiivselt tegev ka ühiskondlikus sfääris. Nii on ta panustanud rahvaloenduste ettevalmistamisele, inimarengu aruannete koostamisse ning osalenud elukestvat õpet ja aktiivset vananemist puudutava strateegia koostamisel.

Aastal 2014 pälvis Saar Eesti teaduspreemia sotsiaalteaduste alal.

Neli küsimust

1. Mida peate oma senise elu kõige nauditavamateks hetkedeks ja kui palju kattuvad need põhjustega, mille poolest tunneb teid avalikkus?

On elu väljaspool karjääri ja karjäär. Esimese puhul oli kindlasti väga tähtis tütre sünd, tema edasised hariduslikud saavutused, sealhulgas tema doktoritöö kaitsmine.

Karjääri korral oli otsustavaks muidugi minu küllaltki juhuslik sattumine pärast rakendusmatemaatika eriala lõpetamist Tartu Ülikoolis hoopiski sotsioloogiasse. Muidugi oli kasu minu statistika alastest teadmistest, (siinkohal tahaksin tänada oma tolleaegset juhendajat Ene-Margit Tiitu), kuid väga palju tuli iseseisvalt juurde õppida. Siiski jõudsin viis aastat hiljem kandidaadikraadi kaitsmiseni sotsioloogias.

Väga oluline oli üheksakümnendate alguse stažeerimine Berliinis Max Plancki haridusuuringute instituudis, mis aitas kaasa rahvusvaheliste kontaktide tekkimisele ja lülitumisele rahvusvahelistesse projektidesse. Suurt rolli mängis sellel teel professor Hans-Peter Blossfeld.

Oluline oli 2005. aastal Euroopa Komisjoni 6. raamprogrammi raames saadud rahastus elukestvat õpet puudutavale projektile, mille juhiks ma olin. See oli esimene sotsiaalteaduste alane projekt, mille koordinaator oli Ida-Euroopa riigist. Kuna tegemist oli suure 13 riiki hõlmava projektiga, siis see aitas veelgi kaasa võrgustiku laienemisele. Selle tulemusena on meie uurimisrühm osalenud viimastel kümnenditel üle kümnes suures rahvusvahelises projektis, mida on rahastatud Euroopa Komisjoni või teiste Euroopa institutsioonide poolt. Ka praegu juhin ühte Horisont 2020 projekti.

Suur tunnustus oli ka 2014. aastal saadud Eesti Vabariigi teaduspreemia. Muidugi on oluline olnud ka kõigi minu juhendatud doktorantide kaitsmised. Mitmed neist moodustavad praegu meie uurimisrühma ehk Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi Rahvusvaheliste sotsiaaluuringute keskuse tuumiku. Samuti on minu õpilased liikunud teistesse Euroopa teadusasutustesse või on praegu hõivatud erinevates Eesti riigiasutustes ja uuringufirmades.

2. Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Minu peamised uurimisteemad on sotsiaalne kihistumine, hariduslik ebavõrdsus ja eluteeuuringud. Sotsiaalse kihistumise uuringutes on viimasel ajal väga aktuaalne sotsiaalse taastootmise temaatika läbi erinevate põlvkondade ja sellega seonduvalt ka kompenseerimise ja kumuleerumise protsessid, st uuritakse, kas toimub eeliste, nagu näiteks kõrgharitud vanemad, ja samas ka ebasoodsate tingimuste kuhjumine nii põlvkondade lõikes kui ka ühe põlvkonna sees või suudavad mingid täiendavad ressursid varasemat ebaedu kompenseerida.

Selline analüüs on kasutatavate andmete suhtes väga nõudlik, st nõuab longituudsete andmete kasutamist. Longituudsed andmed saadakse siis, kui küsitletakse samu inimesi pikema perioodi vältel. Võrreldes näiteks registritega võimaldab longituuduuring analüüsida ka hoiakute, plaanide, enesehinnangu jm. mõju edasisele eluteele. Paraku nõuab longituuduuringute läbiviimine palju ressursse (rahalisi, aega jne.). Näiteks Eestis jäävad ulatuslikud longituuduuringud 1980. ja 1990. aastatesse.

Olin nende uuringutega ka ise uurijana seotud. Praegu on meil kavas noorte longituuduuringu ettevalmistamine Eestis. Selle uuringu alustamine annaks võimaluse võrrelda Eesti tulemusi teiste analoogsete uuringutega mujal riikides ning Eestis ühendatuna erinevate registritega võimaldaks tuvastada poliitiliste otsuste pikaajalisi mõjusid üksikisiku otsuste ja valikute kaudu. Oleme kaasanud selle uuringu ettevalmistamisse nii väliseksperdid kui ka erinevate ministeeriumite esindajad Eestis.

Viimasel kümnendil on üha enam päevakorda tõusnud ka selliste longituudsete andmete ühendamine geeniuuringutega, et võimaldada tuvastada, kuivõrd mõjutavad geenid ja kuivõrd keskkond inimeste võimalusi elus (tervis, haridustee, töökarjäär jne.) ning näiteks kas ja kuivõrd on soodne keskkond suuteline modifitseerima geenide ebasoodsat mõju.

Perspektiivis võimaldaks ka Eestis selle kavandatava longituuduuringu andmed ühendatuna näiteks geenivaramu andmetega sellist analüüsi teha.

3. Millisena näete te akadeemikute rolli käesoleva sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?

Akadeemikud on tippteadlased. Nad peaksid seetõttu mängima ühiskonnas olulist rolli nii oma teadusala eksperdina kui ka arvamusliidrina, kelle poole pöördutakse nii teaduspõhise info saamiseks, aga ka saamaks tavapublikule arusaadavaid selgitusi. Erialaülene akadeemia liikmeskond peaks võimaldama ka Eesti teadlaskonna ühinemist erinevate rahvusvaheliste võrgustikega just erinevate riikide Teaduste Akadeemiate omavaheliste sidemete kaudu.

Kindlasti on Akadeemias oluline erinevate teadusalade esindatus. Just interdistsiplinaarsus võimaldab anda poliitikutele ja otsustajatele paremaid teadmisi ja andmeid tasakaalustatud otsuste tegemiseks. Mul on hea meel näha, et üha enam on Teaduste Akadeemias ka sotsiaalteaduste esindajaid. Akadeemik Tarmo Soomere on korduvalt märkinud, et järgmine otsustav läbimurre peaks tulema just sotsiaalteadustes.

Oluline roll on Akadeemial ka teadlaste järelkasvu ettevalmistamisel. Sellele aitavad kaasa nii Noorte Teaduste Akadeemia, konkurss Teadus 3 minutiga, õpilaste teadusseminarid jne.

4. Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Ilmselt teaduse poolelt ei muudaks midagi. Jätkaksin oma erialast teadustööd: kirjutamist teadusajakirjadesse ja monograafiatesse, osalemist teadusprojektides jne. Küll aga aitaks see kaasa nähtavuse ja tähelepanu suurendamisele Eesti ühiskonnas, seda mitte ainult ainult minu isiku puhul, vaid üldisemalt sotsioloogia ja meie uurimisgrupi jaoks. See tähendab ka tunnustust meie uurimisrühma teadustööle.

Hindan väga võimalust suhelda akadeemia raames teiste teadusalade esindajatega. Pean ennast tänu minu matemaatiku ettevalmistusele, kuid hilisemale kujunemisele sotsioloogiks ja interdistsiplinaarsuse esindajaks.

Olen mitmete otsustuskogude raames varem kokku puutunud teiste teadusalade teadlastega ja see on oluliselt laiendanud minu üldteadmisi, kuid aidanud kaasa ka minu erialasele teadustööle ja tekitanud uusi mõtteid, kuidas kasutada teiste teadusalade lähenemisi oma uurimistöös.

Vaata ka akadeemikukandidaatide konverentsil peetud Ellu Saare lühiloengut.

Akadeemikuid valitakse sel aastal füüsika, arvuti- ja tehnikateaduste ning sotsioloogia valdkonnas. Kokku esitati kolmele kohale kaheksa kandidaati. Uued akadeemikud valitakse 7. detsembril akadeemia üldkogu istungil.