Kaupo Kukli (54) kaitses kunstlike aatomkihtsadestatud tahkiskihtstruktuuride alal tehtud doktoritööd 1999. aastal Tartu Ülikoolis. Seejärel töötas ta Helsingi Ülikooli külalisteadurina ning Tartu Ülikoolis tahkiskihtide füüsika vanemteaduri ja juhtivteadurina. Aastast 2021 on ta Tartu Ülikooli materjaliteaduse professor.

Kukli teadustöö keskendub õhukeste, nanomeetrites mõõdetavate tahkiskihtide sünteesile ja analüüsile. Sellest tõuseb kasu erinevate mäludielektrikute, magnetmaterjalide, optiliste katete, katalüütkihtide ja kõvade kaitsekihtide valmistamisel.

Professori kaasautorlusel on ilmunud Google Scholari põhjal üle 230 teadusartikli. Kokku on viidatud tema teadustöödele ligi 10 000 korda, seejuures on vähemalt 56 teadusartiklile viidatud 56 korda. Samuti hoiab ta nelja patenti.

Kaupo Kukli (kaas)juhendamisel on seni kaitstud kuus doktoriväitekirja ning kolm magistritööd. Praegu (kaas)juhendab ta nelja doktoranti ja kahte magistranti. Teadustöö käigus omandatud kogemusi ja mõtteviisi on jaganud Kukli üliõpilastele suunatud loengutel.

Aastal 2007 pälvis ta kolleegidega dielektriliste materjalide vallas tehtud uurimustetsükli eest vabariigi teaduspreemia.

Neli küsimust

1. Mida peate oma senise elu kõige nauditavamateks hetkedeks ja kui palju kattuvad need põhjustega, mille poolest tunneb teid avalikkus?

Kui liiga isiklikke sündmusi mitte analüüsida, siis arvan mäletavat, et tundsin heameelt, kui nägin esimest korda, et minu ja minu kolleegide avaldatud teadustööle – eelretsenseeritavas teadusajakirjas avaldatud artiklile – oli viidatud teises, mulle tollal täiesti tundmatu teadlaste kollektiivi avaldatud teadusartiklis.

Sellest hetkest peale on süvenenud tundmus, et see töö, mida teeme, ei ole kasutu ega tehtud ainult isiklikest huvidest lähtununa, vaid peale meie kollektiivse nähtavuse suurendamise mõjutab ilmselt teiste teadlaskollektiivide tööd, meetodite valikuid, võib-olla isegi mõtteviise mujal maailmas. Selle äratundmisest saadud positiivse kogemusega võib ehk kõrvutada veidi hilisemat arusaamist sellest, kuidas meie tööd tehes koolituvad välja järgmised teadlaspõlvkonnad.

2. Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Ei julge kogu maailma lõikes tugevaid üldistusi tegema hakata. Samuti ei tahaks rääkida kogu füüsika kui valdkondliku distsipliini nimel. Kui taganen materjalifüüsikasse ja sellega seoduvasse materjaliteadusesse, siis valdkondlikke väljakutseid oleks võimalik välja tuua vähemalt kaks.

Esiteks tuleks mõistagi materjalide kasutamise jätkusuutlikkus. Üksikeksperimentide jaoks kasutatavad objektid võivad olla kuitahes keeruka struktuuriga, sisaldada kuitahes kalleid ning vajadusel isegi bioloogilistele organismidele ohtlikke keemilisi elemente. Kui aga neist materjalidest osutub võimalikuks hakata looma ühiskonnale kasulikke seadmeid, siis tuleks tehtud uuringute ja järgnenud arendustöö otstarbekus ning hind tegelikult üle kontrollida.

Teiseks väheneb minule teadaolevalt pidevalt nende noorte inimeste hulk, kes vaevuksid ja suudaksid läbida suhteliselt raskeid loodusteaduslik-tehnilisi ainekursusi ning terveid stuudiume, vajadusel olles võimelised läbi viima ja taluma ka rutiinseid mõõtmiseksperimente enne, kui avaneb võimalus raporteerida maailmale oma säravatest tulemustest.

Täppisloodusteaduste vastu huvi tundmise nõrgenemine võib eriti valus olla eelkõige väikestes riikides, sellistes nagu see on Eestis meie ümber. On siiski sarnaseid signaale tulnud ka palju suurematest riikidest Lääne-Euroopas ja olen midagi sellist kuulnud isegi Ameerika Ühendriikide kolleegidelt. Ülemaailmne trend see olla ei saa, Kaug-Ida hiiglaslikes ühiskondades jätkub arvatavasti endiselt ühele õppekohale sadu, mõnes kohas võib-olla tuhandeid üliõpilaskandidaate.

Kui naasta algusesse juurde, siis see jutt ei käinud ka mitte päris iga füüsika haru kohta. Võiks siinkohal ära märkida füüsikuid-teoreetikuid. On jäänud mulje, et need noored, kes valivad lõputöö teemaks mõne teoreetilise uuringusuuna, piltlikult öeldes sünnivadki selliste huvidega. Vähegi talutava majandusstruktuuriga ühiskonnas ei tundu selliseid üliõpilasi ja noorteadlasi nende elukutsevalikul mitte miski vääravat.

3. Millisena näete te akadeemikute rolli käesoleva sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?

Akadeemia peaks tõesti olema veidi rohkem ühiskonnas nähtav ja – väljendan tõesti praegu ainult oma isiklikku arvamust – seda kõigepealt teaduse ja teadusliku meetodite üldmõistetavalt kirjeldajana.

Olen justkui kuulunud ja lugenud, et teaduse prestiiž ja teadlaste usaldusväärsus ühiskonna on väga kõrge, nagu seda võikski 21. sajandi ühiskonnas eeldada. See siiski ei ole nii. Usaldamatust teaduslike meetodite suhtes, isegi konfrontatsiooni teaduslike seisukohtadega on ühiskonnas jätkuvalt palju. Inimesed soovivad kindlaid seisukohti ja vastuseid. Nad ei taha midagi teada teadustulemuste ehk siis põhimõtteliselt teadmiste falsifitseeritavusest, kahtlustest ja seisukohtade muutlikkusest.

Kui enda erialale natuke lähemale tulla, siis küllaltki keeruline – seda mõneti küll mõistetavatel põhjustel – tundub olukord olevat näiteks kvantfüüsikas ehk kvantmehhaanikas, mis on laiema lugejaskonna jaoks ilmselt sedavõrd müstiline, et ei eristu praktiliselt esoteerikast.

4. Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Kindlasti tunneksin heameelt Akadeemiasse kui tippteadlasi ühendava organisatsiooni vastuvõtmise üle. Elukutset järgides loodan, et akadeemikuna avaneb võimalusi tegeleda ülalnimetatud probleemidega senisest kõrgemal tasemel, ilmselt kõrgeimal võimalikest. Tööd tuleb tõenäoliselt hakata tegema senisest rohkem ja intensiivsemalt.

Eelöeldu välja arvatud, usun siiski, et dramaatilisi muutusi minu elus see kaasa ei tooks.

Vaata ka akadeemikukandidaatide konverentsil peetud Kaupo Kukli lühiloengut.

Akadeemikuid valitakse sel aastal füüsika, arvuti- ja tehnikateaduste ning sotsioloogia valdkonnas. Kokku esitati kolmele kohale kaheksa kandidaati. Uued akadeemikud valitakse 7. detsembril akadeemia üldkogu istungil.