Heikki Junninen (47) kaitses doktorikraadi atmosfäärifüüsika alal Helsingi Ülikoolis 2014. aastal. Ta on töötanud assistendina Kuopio Ülikoolis ning teaduri ja järeldoktorina Helsingi Ülikoolis, samuti tarkvara arhitektina firmas Kärsa Oy. Eestisse naases Junninen 2017. aastal Mobilitas+ tippteadlase grandiga, töötades esialgu Tartu Ülikooli atmosfäärifüüsika vanemteadurina. Kaks aastat hiljem valiti Junninen keskkonnafüüsika professoriks.

Teadustöös on Junnineni leivanumber atmosfääri seisundi hindamine ja selleks tarvilike meetodite väljatöötamine. Professori kaasautorlusel on ilmunud üle 200 teadusartikli. Kokku on viidatud tema teadustöödele Google Scholari põhjal üle 15 000 korra, seejuures on vähemalt 52 teadusartiklile viidatud 52 korda. Junnineni portfelli kuulub ka seitse patenti ja üks patenditaotlus.

Heikki Junnineni juhendamisel on valminud neli magistritööd ning kaitstud kaks doktoritööd. Praegu juhendab ta viit doktoranti.

Heikki Junninen on olnud aktiivne ka teaduse populariseerimises, tutvustades oma eriala nii õpilastele kui ka täiskasvanutele. Avalikkuses sai ta rohkem tähelepanu koroonakriisi ajal, algatades kaitsemaskide tõhususe testimise kampaania. Ühtlasi aitas ta kinnistada teadlaste sõnumit, et haridusasutuste ventilatsioon peaks olema viirushaiguste leviku vähendamiseks senisest oluliselt parem.

Neli küsimust

1. Mida peate oma senise elu kõige nauditavamateks hetkedeks ja kui palju kattuvad need põhjustega, mille poolest tunneb teid avalikkus?

Usun, et küsimusega peetakse silmas professionaalse elu kõige nauditavamaid hetki. Pean tunnistama, et kuna olen pigem eksperimentaator kui teoreetik, pärinevad kõige nauditavamad hetked laborist ja välitöödelt. See tunne, kui tead, et keeruline katse on õnnestunud ning veel just tänu minu vaimsele ja füüsilise pingutusele, on väga premeeriv ja motiveeriv. Kui andmeid analüüsides veel lõpuks selgub, et katsega on leitud midagi uut, mis annab maailma paremini mõista ja on hüveks meile kõigile, on tunne veel parem.

Näited sellistest avastustest võiksid olla uue ühendite rühma olulisuse avastamine atmosfäärist, pilvetekke protsessi avastamine Himaalaja kõrgmäestikus, inimtekkelise reostuse roll Arktika atmosfäärikeemias või atmosfääri oksüdatsioonirektsioonide detailne analüüs ja mõõtmine CERN-i CLOUD eksperimendis.

Need teadussaavutused ilmselt ei ole avalikkuseni selliselt jõudnud, et neist mind keegi tunneks. Küll aga nende avastuste tegemiseks vajalik taust, nagu aerosoolfüüsika, aerosoolide leviku ja mõõtetehnikate tundmine. See võimaldas näha COVID-i levikuga seotud vääraarusaama ühiskonnas. Tundsin tugevat missioonitunnet viiruse leviku põhjustest rääkimisel ja panustamisel hingamismaskide kvaliteediuuringutesse.

Seega võib öelda, et minu teadlase karjääri nauditavamad hetked ja avalikkusele tuntus on seotud, kuid mitte otse, vaid pigem minu oskusteabe rakendamise võimaluste kaudu.

2. Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Uurime kliimamuutusega seotud protsesse atmosfääris, et mõista inimtegevuse mõju kliimale molekulaarsel, protsessitasandil. Kliimauuringud on aga väga laia termin, mis hõlmab kliimamuutusega seotud protsesside uurimist atmosfääris, kliimamuutuse tagajärgede ja mõjude uurimist biosfääris ning muutunud kliimaga kohanemisega seotud tegevuste uurimist ühiskonnas. Kõik need tegevused on seotud ja täiendavad üksteist.

Näen, et eriti Eestis, aga ka maailmas on kliimauuringutega tegelevate huvirühmade vaheline koostöö ja infovahetus lünklik ning puudu on tugev kompetentsikeskus. Kitsamalt, atmosfääri seireuuringute valdkonnas, on Eestis kõige suurem väljakutse korraldada kõrge lahutusvõime ja kvaliteediga pikaajalisi atmosfääri mõõtmisi. Probleemiks on, et rahastusmudelid on väga projektipõhised, kuid kliimauuringuteks on vaja väga pikki aegridasid.

Lisaks rahvusvaheliste teadustaristute konsortsiumitega liitumiseks on vaja riigipoolset toetust ja nõusolekut ning püsimõõtmiste töös hoidmiseks on vaja koolitatud noori teadlasi.

Need kolm väljakutset: korraldada jätkuva rahastus, olla kohal rahvusvahelises teaduses ja tagada kohalik teadlaste järelkasv, on muidugi ka üldisemalt paljude teadusharude väljakutsed.

3. Millisena näete te akadeemikute rolli käesoleva sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?

Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere ütles tabavalt; "Teaduste akadeemia ja akadeemikute roll ühiskonnas on sarnane looduskaitsega. Katsume ära hoida katastroofi ja kõige suuremate vigade tegemist." Näen akadeemikute rolli nõuandvana pigem kui suunavana. Oma eriala kogenud ekspertidena peavad akadeemikud olema tõlgiks teadusmaailma ja ühiskonna vahel.

4. Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Akadeemiku tiitel kõlab ju uhke ja kindlasti tõstab see mu enesehinnangut. Praegu kahjuks väga täpselt ei tea, milline on akadeemikute elu akadeemikutena ja kui palju seal kõrvalt jääb aega muudeks asjadeks. Kaldun arvama, et pigem jätkub elu endist laadi, kuid lisandub suhtluskanal ühiskonnas oluliste ja minu oskusteabega seotud küsimuste edastamiseks.

Vaata ka akadeemikukandidaatide konverentsil peetud Heikki Junnineni lühiloengut.

Akadeemikuid valitakse sel aastal füüsika, arvuti- ja tehnikateaduste ning sotsioloogia valdkonnas. Kokku esitati kolmele kohale kaheksa kandidaati. Uued akadeemikud valitakse 7. detsembril akadeemia üldkogu istungil.