Dan Bogdanov (39) kaitses doktorikraadi 2013. aastal Tartu Ülikoolis, luues oma uuringute baasil privaatsust säilitava arvutusplatvormi Sharemind. Lõpetamise järel on töötanud Bogdanov ettevõttes Cybernetica, keskendudes privaatsustehnoloogiatele ja infoturbesüsteemidele.

Bogdanovi teadustöö keskendub turvalist andmetöötlust võimaldavate tehnoloogiate arendamisele. Taoliste uuringute väljundid leiavad rakendust statistikas, terviseuuringutes, andmepõhises otsustamises ja finantspettuste vastases võitluses. Samuti võib olla neid tulevikus vaja näiteks Euroopa Liidus riikidevahelistes andmeruumides tervise-, liikuvus- ja energiaandmete ühiseks töötlemiseks ning nn kukrupõhise identiteedi ja tõendite süsteemi loomiseks.

Google Scholari põhjal on Bogdanovi kaasautorlusel ilmunud ligi 75 teaduspublikatsiooni. Kokku on viidatud tema töödele üle 2400 korra, seejuures on vähemalt 21 teadusartiklile viidatud 21 korda. 

Dan Bogdanovi juhendamisel on valminud kümme magistritööd ning kaitstud üks doktoritöö. Praegu juhendab ta ühte doktoranti.

Aastal 2016 pälvis Bogdanov Vabariigi Presidendi Noore IT-teadlase eripreemia ja 2015. aastal annetati talle Valgetähe IV klassi teenetemärk.

Neli küsimust

1. Mida peate oma senise elu kõige nauditavamateks hetkedeks ja kui palju kattuvad need põhjustega, mille poolest tunneb teid avalikkus?

Kõige nauditavam on olnud teaduse teooriast praktikasse toomine ja hetked, mil teadustulemusest saab pärislahendus.

Enne teaduse juurde jõudmist jõudsin mitme aasta jooksul töötada tarkvaralahenduste loojana. Ehitasin nii väiksemaid kui ka suuremaid IT-süsteeme. Huvikoolile tunniplaanisüsteemi, väikeseid raamatupidamissüsteeme, arvutimänge, aga aitasin kaasa ka ravimiuuringute ja Tartu Ülikooli geenivaramu süsteemide loomisele.

Sain hea kordamistunni sellest, et infotehnoloogia on lõpuks mõeldud kellegi elu lihtsustama või rõõmsamaks tegema. Nägin ka seda, kui palju teevad teadlaste ja arstide elu keerulisemaks poolikud infoturbe ja andmekaitselahendused.

Nii juhtuski, et kui ülikoolis magistritöö teemana avanes võimalus uurida turvalise arvutamise süsteeme, oskasin ma ühelt poolt juba päris hästi programmeerida ja samal ajal sain ka aru, millist probleemi ma lõpuks lahendama pean. Järgmiste aastate jooksul said oma piirjooned nii turvalise ühisarvutuse süsteem Sharemind kui ka minu kujutlus sellest, kuidas infosüsteeme tulevikus kavandama ja ehitama peab.

Eks inimesega on ikka nii, et kui ootused on juba välja kujunenud, siis kõige nauditavamad hetked on nende täitumised. Kui meie töörühma esimesed uute teadustulemuste järgi ehitatud katsesüsteemid Eesti IT-sektorile ja maksu- ja tolliametile tööle hakkasid, siis see oligi see nauditav hetk, mille nimel kõike seda tasus teha.

Mida paremini tulemused tööle hakkasid, seda selgemaks sai mulle ka see, et ma pean ise need uuendused ellu tooma ja neid kõikjal õpetama. Sellest on kujunenud minu avalik roll – töö selles suunas, et Eesti e-riigi arengut ei jääks peatama poolikud andmekaitse ja infoturbelahendused.

2. Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Infoturvet ja andmekaitset proovitakse mitmel pool ikka veel rakendada tagantjärele – nagu plaastrit luumurrule, mitte ennetavalt. See analoogia on muidugi liigne lihtsustus.

Läbimurded andmeteaduses ja tarkvaraarenduses on andnud riikidele ja ettevõtjatele palju uusi ideid, milliseid teenuseid ehitada. Arvutiprogrammid, mis oskavad käsu peale joonistada kubistlikus stiilis pääsukest või kirjutada raamatukokkuvõtet. Selline areng võib tekitada mulje, et arvutiga saabki kõike teha, kui me sellele vaid piisavalt andmeid anname.

Siin jõuamegi kahe probleemini – me ei tea veel andmeteaduse piire. Samal ajal ei oska maailm veel andmeid turvaliselt koondada ilma inimeste, loojate või ka ettevõtete õiguseid riivamata.

On väga aus küsida, miks me üldse peaks muretsema? Osutub, et ka inimesed ise pole veel andmete mõistmisel küpsuseni jõudnud. Nagu Veronika Kalmus selle aasta akadeemikukandidaatide konverentsil sedastas, siis uuringute järgi vanemad põlvkonnad muretsevad rohkem riigi jälgimistegevuse pärast ja nooremad muretsevad ettevõtete jälgimistegevuse pärast.

Samas taluvad seda mõlemat mingi maani. Siit võib järeldada, et maailm ei ole veel valmis ja ühiskond ei ole veel välja mõelnud, kuidas ta andmetesse suhtuda tahab. Noored põlvkonnad väärtustavad praegu keskkonda ja säästlikku ressursside kasutust.

Võivad tulla ka põlvkonnad, kes hakkavad nõudma ettevaatlikumat andmete kasutamist ja soovivad enda andmete üle rohkem kontrolli. Me võlgneme neile tulevikunoortele seda, et ei ehita praegu riike ja ärimudeleid, mis hakkavad andmeid kontrollimatult kasutama.

Teine tähtis teema on ka see, et andmed on võim. Mütoloogiast teame, et teise inimese nime teadmine annab tema üle juba võimu, mõelgem kas või Oleviste kiriku ehitamisega seotud legendidele.

Viimased aastad on meile näidanud, kuidas ühel otstarbel kogutud andmed on võetud kasutusele uueks otstarbeks, mida alguses ei nähtud või ei tahetud ette näha. Singapuris võeti Covid-19 lähikontaktide tuvastamise andmestik lõpuks kasutusel kuritegude uurimiseks. Pärast võimuvahetust Afganistanis sai Taliban enda kätte eelmise valitsuse julgeolekujõudude biomeetrilised andmebaasid. See tähendab, et selle liikmetel muutus tagakiusamise vältimine peaaegu võimatuks.

Andmekaitsel võib demokraatia püsimisega olla rohkem seoseid, kui me seni oleme arvanud.

3. Millisena näete te akadeemikute rolli selle sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?

Akadeemia saab suunata ja toetada ühiskonna tähtsate muudatuste üle peetavaid arutelusid.

Olles midagi teada saanud, on selle õpetamine loogiline järgmine samm. Nii saavad teadmised levida. Õpetamiseks on mitu viisi – pikas perspektiivis peame tagama teadmiste kestlikkuse hariduse kaudu. Mõne teadustulemuse ellu rakendamise jaoks pole aeg veel küps. Siis peame veenduma, et on olemas järgmised põlvkonnad, kes tõrvikut edasi kannavad, õigel hetkel ette astuvad ning ühiskonda toetavad. Sellisel hetkel on teadlasel võimalik võtta aktiivsem roll ning aidata ühiskonnal teadmistel põhinevat muutust läbi viia.

See vajab mitmeid selliseid oskuseid, mida akadeemilises töös tihti vaja ei lähe. Küll aga võib neid vaja minna akadeemia töös, sest akadeemia ülesandeks ongi teadustulemuste rakendamine Eesti riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu ning eestimaalaste üldise elukvaliteedi parendamiseks.

See töö otsa ei saa. Kui ühiskond on ka oma muudatused üle elanud ja läbi viinud, sest kui asjad on ka hästi, peame hoidma üleval vaimset kompetentsi, et need püsiks hästi. Ulmekirjandus on kujutlenud ühiskonda, milles tehnoloogia oli nii mugavaks ära pakendatud ja teadus muutunud nii vähetähtsaks, et ühiskond unustas ära, kuidas töötasid nende tuumareaktorid. Sealt edasi ei kestnud ka meeldiv ja mugav elukorraldus.

4. Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Akadeemiku tiitel aitaks mul toetada Eesti e-riigi järgmist arenguhüpet parema andmetöötluse suunas.

X-tee turvalisuse põhimõtted olid kunagi ühes magistritöös, internetivalimiste turvalisuse üle on teadlased vaielnud aastaid ja kirjutatud on sadu artikleid. Praegu on õige aeg tegeleda andmekaitse ja privaatsuse teemadega, et toetada teema arengut riigis. Siin on isegi käes aktiivne etapp – teadustulemused peavad jõudma praktikasse.

Järgmise arenguhüppe jaoks on vaja tehnoloogiatele anda kõrgem valmiduse tase ning see tähendab ettevõtjate ja riigi tihedamat kaasamist. Näen, et Akadeemial on mitmeid liikmeid, kellega koos neid uuendusi toetada ja see koostöö tundub juba ette põnev.

Konkurents akadeemiasse on loomulikult väga väärikas ning valimiste tulemusi ette ei tea. Töö jätkub sõltumatult valimistulemustest, sest uutest teenustest, süsteemidest ja krattidest kuuleme õige tihti. Õpime olema neile targad peremehed!

Vaata ka akadeemikukandidaatide konverentsil peetud Dan Bogdanovi lühiloengut.

Akadeemikuid valitakse sel aastal füüsika, arvuti- ja tehnikateaduste ning sotsioloogia valdkonnas. Kokku esitati kolmele kohale kaheksa kandidaati. Uued akadeemikud valitakse 7. detsembril akadeemia üldkogu istungil.