Siberisse küüditatud vanaisade lapselapsed on kõrgemalt haritud

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Lastelastest, kelle isapoolne vanaisa oli olnud valgekrae, on kõrgharidusega üle kolmandiku ehk 37 protsenti. Nende lastelaste hulgas, kelle isapoolne vanaisa oli olnud tööline, on kõrghariduse omandanute osakaal aga üle kahe korra väiksem ehk vaid 16 pro Autor/allikas: Freepik

Eesti Vabariigi algusaastail kõrgemasse sotsiaalsesse klassi kuulunud vanaisadel on Nõukogude repressioonide kiuste haritumad lapselapsed, leidsid Tallinna Ülikooli teadlased.

Ellu Saar ja Jelena Helemäe vaatlesid Eesti perekondade võimalusi liikuda ühest sotsiaalsest klassist teise alates vabariigi algusaastatest. Sellesse ajavahemikku jääb nii sõdadevaheline Eesti, Nõukogude okupatsioon kui ka Eesti iseseisvuse taastamine. Teisisõnu eritlesid nad sotsiaalset mobiilsust ja sotsiaalset taastootmist läbi kolme põlvkonna.

Sotsiaalteadlased jagasid vabariigi algusaastail ehk enne Nõukogude okupatsiooni elanud vanaisad kolme sotsiaalsesse klassi: valgekraedeks, töölisteks ja talunikeks. Valgekraedeks lahterdasid nad tööandjad, intellektuaalid, ametnikud ja ohvitserid.

Teadlased eritlesid, kuivõrd mõjutab vanaisa teise maailmasõja eelne sotsiaalne klass tema lastelaste hariduse omandamist. Nad leidsid, et vanavanemad mõjutavad lapselapsi rohkem, kui varem arvati.

Lastelastest, kelle isapoolne vanaisa oli olnud valgekrae, on kõrgharidusega üle kolmandiku ehk 37 protsenti. Nende lastelaste hulgas, kelle isapoolne vanaisa oli olnud tööline, on kõrghariduse omandanute osakaal aga üle kahe korra väiksem ehk vaid 16 protsenti. Lapselaste hulgas, kelle isapoolne vanaisa oli talunik, on kõrghariduse omandanuid 23 protsenti. Emapoolsete vanaisade puhul on need suurusjärgud peaaegu samad.

Analüüsitavad andmed põhinevad 2004. aasta Eesti pere- ja sündimusuuringul, kus vastati küsimustele oma vanemate ja vanaisade kohta. Küsitletute seas oli 22 protsenti neid, kelle vähemalt üks vanaisa olnud Eesti vabariigi algusaastail valgekrae. Neljal protsendil vastanutest olid seejuures mõlemad vanaisad valgekraed.

Kõige enam haritud olid need vastanud, kelle mõlemad vanaisad olid olnud valgekraed ning ka kelle vanemad olid mõlemad kõrgharitud. Sel juhul omas 65 protsenti vastanutest kõrgharidust. Kõige vähem haritud olid aga need vastanud, kellel kumbki vanaisa ei olnud valgekrae ning ka kelle vanematel ei olnud kõrgharidust. Nende vastanute hulgas oli kõrgharituid vaid 15 protsenti.

Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi vanemteadur Jelena Helemäe ütles, et põhjus, miks vanavanemate käekäik niivõrd tugevalt lastelastega seotud on, peitub perekonnas olevates kultuurilistes ressurssides ja suhtlusvõrgustikus. "Lävivad omasugused ning omasugused toetavad teineteist. Ressurss on võim," ütles ta.

Sotsioloogia professor Ellu Saar lisas, et kõrgemas positsioonis olevatel haritud inimestel on tõenäoliselt ka rohkem aega ja võimalusi oma lapselapsi kasvatada ning nendega tegeleda.

Lisaks kultuurilistele ressurssidele ja ajale võivad rolli mängida ka näiteks majanduslikud ressursid või sotsiaalsed sidemed. "Loogika on see, et kus on, sinna tuleb juurde," ütles Helemäe. Eestlastel seda majanduslikku ressurssi ehk raha Nõukogude ajal siiski palju polnud, mistõttu ongi kultuurilistel ressurssidel tõenäoliselt suurem kaal.

"Nõukogude Liidu ajal ja ka tänapäeval võib juhtuda, et näiteks raamatukoguhoidjal või kultuuritöötajal ei ole teab mis palk, aga samas on tal kultuuriline ressurss. Tal on ka natuke rohkem aega tegeleda lapsega kui töölisnaisel, kes töötab kuskil Prismas 24 tundi," ütles Helemäe.

Ellu Saar ütles, et sotsioloogias on sotsiaalset taastootmist läbi kolme põlvkonna hakatud uurima alles viimasel ajal. Varem oli levinud arvamus, et vanavanemad lastelaste edukust üleliia palju ei mõjuta. Ühtlasi oli tüsilikum sarnaseid uuringuid läbi viia, sest puudus adekvaatne teave kolme põlvkonna käekäigu kohta.

Teadlased ei osanud öelda, et kas see sotsiaalne taastootmine ulatub ka üle nelja põlvkonna vaarvanemateni. Ellu Saar ütles, et tsaariaega on keeruline uurida, sest ühelt poolt ei ulatu inimeste mälu nii kaugele ning teisalt puudub ka kättesaadav andmestik, kust järele uurida. Tsaariaja lõpus ei olnud ka sotsiaalsed klassid Eestis veel nii selgelt välja kujunenud. Nii näiteks oli 1915. aastal kõrgharitud eestlasi vaid umbes 800, kellest enam kui kolmandik ei elanud Eestis. 

Võimalus oleks uurida ka uut põlvkonda, kelle jaoks vabariigi algusaastail elanud esivanemad ei olnud mitte vanavanemad, vaid juba vaarvanemad. Helemäe ütles, et praegu on sellest vanuserühmast esindusliku valimi saamine veel aga väga keeruline.

Repressioonide kiuste hariduse suunas

Tallinna Ülikooli teadlased vaatlesid ka seda, kuivõrd on perekondade käekäiku mõjutanud Nõukogude poliitikad, sealhulgas repressioonid ehk küüditamised ja arreteerimised.

Oluline nõukogustamise meede oli näiteks hariduslike- ja karjäärivõimaluste tõkestamine ebalojaalsetele ühiskonnarühmadele. Nendeks olid peamiselt varasem linna- ja maaeliit, keda ennast või kelle lähedasi oli küüditatud.

Saar ja Helemäe toovad välja, et Hruštšovi ajal püüti madalamaid klasse järele aidata. Nii näiteks soodustati kvootide abil töölisperekondadest pärit noorte kõrghariduse omandamist. Hiljem hakkas aina rohkem rolli mängima seegi, et inimene ise oleks varem olnud töölisena töötanud.

Teadlased tõdesid, et Nõukogude okupatsioon ei suutnud siiski põlvkondadeülest sotsiaalset ja hariduslikku taastootmist tõkestada. Pigem vastupidi – repressioonid mõjusid põlvkondade üleselt risti vastupidiselt Nõukogude võimude loodetule.

Lastelastest, kelle isapoolne vanaisa oli Nõukogude ajal represseeritud, omandas kõrghariduse 34 protsenti. Nendest lapselastest, kelle vanaisa ei olnud represseeritud, oli kõrgharidusega aga vaid 20 protsenti.

Repressioonide mõju lastelaste kõrghariduse omandamisele oli positiivne ka klassisiseselt. Nii näiteks oli represseeritud valgekraede lapselastest kõrgharidusega 45 protsenti, represseerimata valgekraede lastelastest aga 33 protsenti.

Uurijad pole päris kindlad, miks see nii on. Jelena Helemäe seletas, et üks võimalik seletus peitub sellest, et haridust tähtsustatakse Eestis väga. See on osa kultuurist ning kujutab teatud tingimustes isegi vastupanu.

Teadlased pakuvad, et represseeritud vanemate teostamata unistused ja püüdlused innustasid nende lapsi. Mõnikord ilmnes selline positiivne mõju alles kolmandal põlvkonnal: kuigi represseeritute lastel oli tõepoolest keerulisem ühiskonnas läbi lüüa, siis lapselapsed suutsid seda teha juba edukalt.

"See on see, et vaimult suured. Meid küll rõhutakse, aga meil on vähemalt see haridus ja me püüame seda säilitada. See on meie seletus," ütles Jelena Helemäe. "Selles mõttes on see hästi vastuoluline, et kui sa väga pressid (tagant kiusad – toim.), siis saad sa vastupidise tulemuse."

Jelena Helemäe ütles, et sarnast loogikat on Euroopa teadlased varasemalt täheldanud näiteks sisserändajate perekondade puhul. "Need inimesed mõistavad, et kuna nad on sellises olukorras, siis neil ei ole mingit muud ressurssi ega kapitali. Kui nad põgenevad kuhugi, siis on neil tihti palju kõrgem motivatsioon võimalikult kõrge haridus omandada ning seda oma lastele võimaldada. See on ainuke pidepunkt, ainus, millele nad nad võivad loota," ütles ta.

Ta sõnas, et ka Nõukogude ajal ei olnud represseeritud perekondadel tihtipeale muule loota kui heale haridusele.

Helemäe ütles, et sageli vaadeldakse Lääne kirjanduses Nõukogude perioodi ühiskonda võrdsustavana, kuigi tegelikult ei olnud see üldse poliitikate eesmärk. "Need olid klassikalised võimumängud. Kui sa tuled võõrale maale, siis sa elimineerid eliidi, kas füüsiliselt või kuidagi teistmoodi. Sa ei anna nende lastele võimalusi, et ei oleks sotsiaalset taastootmist," ütles ta. "See oli ikka väga selgelt võimukeskne poliitika."

Ühiskonda võrdsustab lastele võrdsete võimaluste loomine

Helemäe ütles, et teadlaste leiud on olulised, sest aitavad sotsiaalset mobiilsust ühiskonnas paremini mõista. Ta selgitas, et sotsioloogias ongi üheks põhiteemaks see, kuhu suunas ühiskond liigub. "Sotsioloogias on võrdsustamine igati positiivne ning loodetakse, et ühiskonnad liiguksid suurema avatuse suunas, kus ei oleks enam oluline see, kuhu perekonda sa sündisid," ütles Helemäe.

Helemäe lausus, et ühiskond peaks liikuma niinimetatud haridusliku meritokraatia suunas, kus inimeste juurdepääs haridusele ja võimalused hariduse omandamiseks ei ole piiratud ega sõltu inimese taustast.

Ellu Saar ütles, et kui tahta tänapäeval võrdsemat ühiskonda, siis peaksime vaatama eeskätt Põhjamaade poole. Põhjamaade ühiskonnad on võrdsemad just tänu nende lasteaedadele, mille tase on kõrge ja kus tagatakse kõigile lastele samaväärsed võimalused.

Ka Helemäe tõdes, et väga oluline on just varajane lapsepõlv. Mida rohkem lapsega siis tegeletakse, seda parem. Kõigi laste võimeid ja arengut peaks toetama võimalikult varakult, et need ei sõltuks pelgalt nende vanematest. Üks võimalus selleks oleks tema sõnul näiteks kõigile lastele tasuta huvihariduse võimaldamine.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: