Raha on tänapäeva inimühiskonna loomulik osa. Sellena käibivad paberid ja mündid on standardiseeritud ehk neil on kindel kuju, materjal ja kaal. Varasemate tõlgenduste põhjal on tänapäevases mõttes rahast keeruline rääkida, sest muistsel ajal ei pidanud inimesed oma vääringute mõõtude üle nii täpselt arvet.

Oma äsjases uuringus uurisid Leideni Ülikooli arheoloogid Maikel Kuipers ja Catalin Popa, kas raha võidi kasutada Kesk-Euroopas juba varajasel pronksiajal. Nad kõrvutasid leitud esemeid omavahel just välise ja pigem täpse sarnasuse põhjal.

Arvatav pronksiaegne valuuta kujutab endast ümaraid pronksist esemeid, mida kirjeldatakse kas sõrmuste, kaarepuude või kirveteradena. Arheoloogid võrdlesid omavahel enam kui 5000 säärast eset, mis pärinesid rohkem kui 100 muistsest aardest. Esemete kaalu võrdlemiseks kasutasid nad psühholoogiast laenatud Weberi künnist. Viimane aitab arvutustega näidata, et kui erinevad esemed on piisavalt sarnase massiga, tunnetab esemeid käsitsi kaaluv inimene neid sama rasketena.

Nii tegid arheoloogid kindlaks, et ehkki sõrmuste kaal erines, oli neist 70 protsendi kaal siiski piisavalt sarnane, et inimkäsi võinuks neid võrdseks pidada. Keskmiselt kaalusid sõrmused 195 grammi. Samasugust kaalusarnasust täheldas uurijatepaar ka kaarepuude ja kirveterade puhul.

Esemete sarnase kuju ja kaalu põhjal järeldavad uurijad, et tegu võis olla varase standardiseeritud valuutaga. Avastust toetab veel tõsiasi, et sageli pärinesid esemed aaretest. Pronksiaja keskpaigas ilmuvad leidude sekka juba täpsemad kaalumisriistad ja pronksijäägid, mis viitab, et kaalumissüsteem muutus täpsemaks.

Arheoloogid võrdlevad sõrmuseid, kaarepuid ja kirveterasid eelajaloolise euroga.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas PLOS ONE.