Koerte päritolu kohta levib kaks põhilist teooriat. Esimene pakub välja, et inimeste eelkäijad kasutasid varajasi koeri jahipartneritena. Teine teooria kohaselt meelitasid hunte meie prügihunnikud. Uued uuringud viitavad aga, et need mõlemad teooriad on valed ning tegelik põhjus on seotud meie piiratud võimakusega seedida väherasvast liha, kirjutab Gizmodo.

Inimesed kodustasid koerad metsikutest huntidest viimasel jääajal 14 000 kuni 29 000 aastat tagasi. Nad olid ühtlasi ka esimesed loomad, mille inimesed kodustasid. See, et hundid ja inimesed koostööd hakkasid tegema, on kummaline, arvestades, et mõlemad liiguvad ringi gruppides ning jahivad tihtipeale sama saaki, kirjutab Gizmodo.

"Huntide kodustamine on suurendanud mõlema liigi edukust sedavõrd, et koerad on nüüd planeedi kõige arvukamad lihasööjad," kirjutasid uue uuringu autorid teadusajakirjas Scientific Reports. Autorite sõnul tuleb veel välja selgitada, kuidas täpsemalt see vastastikku kasulik side kahe liigi vahel tekkis.

Soome toiduameti juures töötav keemik ja arheoloog Maria Lahtinen ütles, et praegused kodustatud koerte välja arenemise teooriad pole täielikult veenvad.  "Kütt-korilased ei jäta tingimata jäätmeid kogu aeg samasse kohta. Ja miks peaksid nad sallima ohtlikku kiskjate rühma oma lähiümbruses? Inimesed kipuvad oma konkurente ja teisi kiskjaid tapma," ütles ta.

Lahtineni ja tema kolleegide sõnul on huntide kodustamisel tõenäolisem põhjus ja see on seotud hoopis väherasvase ja valgurohke liha rohkusega karmidel jääaja talvedel. See vähendas kahe liigi vahelist konkurentsi ning võimaldas inimestel ja huntidel elada sümbiootilises harmoonias

Brightoni Ülikooli arheoloog James Cole, kes ise uuringuga seotud pole, ütles, et uus teooria on väga huvitav. "Idee on selles, et [viimase jääaja] karmides kliimatingimustes võisid inimesed ja hundid kõrvuti teineteise kõrval elada, sest inimrahvastik oleks jahipidamise kaudu tootnud piisavalt väherasvast liha, et karmil talvekuul mõlemat liiki toita," ütles ta.

Uuringu autorite sõnul oli jääaja talvedel elanud inimestel tõenäoliselt rohkem toitu, kui vaja. Selle põhjuseks on meie võimetus toituda kuude kaupa puhtalt valkudest ehk väherasvasest lihast. Huntidel seda muret pole. Inimeste puhul võib valgu liigne tarbimine põhjustada näiteks liigset ammoniaagi sisaldust veres, kõhulahtisust ja mõnel juhul isegi surma.

Selle bioloogilise takistuse ületamiseks kohandasid kütid talvekuudel oma toitumist, süües pigem loomade rasvarikkaid kehaosi, nagu näiteks alajäsemeid, elundeid ja aju. Autorid ütlevad, et sarnast käitumist võis kohata ka veel hilisel kiviajalgi.

Lõppkokkuvõttes said inimesed ja hundid külmas keskkonnas jagada oma saaki ilma omavahel võistlemata, ütles Lahtinen. See võimaldas inimestel pidada ka hunte lemmikloomadena.

"Seetõttu inimesed ja hundid kriitilistel talvekuudel lühiajaliselt teineteisega ressursside pärast ei konkureerinud ja võisid üksteise saada üksteise seltskonnast vastastikust kasu," kirjutasid uuringu autorid.

Lahtineni sõnul on väga võimalik, et esimesed kodustatud koerad olid hundikutsikad. Ta ütles, et küttkorilased võtavad enamikus kultuuridest lemmikloomi ja inimeste jaoks on noorloomad tihtipeale armsad. Nii tundubki võimalik, et inimesed kodustasid hundikutsukad, sest need olid armsad ja meil oli toitu üle.

Autorite sõnul hakati koeri jahipidamiseks, valvamiseks ja kelkude tõmbamiseks kasutama alles hiljem.

Uus teooria võib seletada ka seda, miks koerte kodustamine toimus arktilistes ja lähisarktilistes piirkondades.

Uudse teooriani jõudmiseks tegi Lahtineni meeskond energiasisalduse arvutused, et hinnata energia hulka, mis jääks järele saakloomadest, mida kütivad ka hundid, nagu näiteks hirved, põdrad ja hobused.

Autorid ütlesid, et kui inimesed ja hundid pidanuks nende ressursside pärast võitlema, ei oleks kahe liigi vahel väga koostööd olnud. Nende arvutused näitasid aga, et peale üksikute loomade, nagu näiteks nirkide, oleksid kõik inimese kütitud loomad andnud rohkem väherasvast liha kui vaja.