Uuring osutab, et inimesed küttisid kõigepealt hoolega kõige suuremaid loomi, kui need olid maha notitud, siis suuruselt järgmisi, ja nii edasi. Lõpuks aga, kui midagi muud enam suurt üle ei jäänud, siis hakkasid ise loomi kasvatama ja põldu pidama.

Shai Meiri ja ta kolleegid Tel Avivi Ülikoolist analüüsisid Iisraelis ja naabermaades ligi saja aasta jooksul kogutud luuleide ja arheoloogilist materjali.

Nii said nad ette enneolematult tervikliku pildi inimeste ja suurimetajate suhetest Levandi piirkonnas viimase pooleteist miljoni aasta vältel.

Selgub, et mida aeg edasi, seda väiksemaks on saakloomad jäänud. Miljon-poolteist aastat tagasi paistsid inimeste põhitoidus olnuvat hiidelevandid, tänapäeva aafrika elevantidest kaks korda suuremad loomad, kes kaalusid 13 tonni. Sel ajal kaalus inimeste keskmine saakloom kolm tonni.

Alates ajast umbes 400 000 aastat tagasi küttisid Levandis elanud nüüdisinimesed ja neandertallased juba peamiselt hirvi, aga ka metsikuid veiseid ja hobuseid. Keskmine saakloom kaalus siis umbes tonni.

Ajavahemikul 50 000 kuni 10 000 aastat tagasi on peamine saakloom olnud aga gasell. See loom kaalub ainult 20–30 kilogrammi. Gaselli kõrvale kütiti ka kabehirvi, lisaks on püütud ka juba päris väikesi loomi nagu jäneseid ja kilpkonni.

Meiri ja ta kaaslased oletavad, et kui kümne tuhande aasta eest jäid saakloomad nii väikeseks, et inimesi hakkas üha enam vaevama toidunappus, andiski just see asjaolu tõuke asuda karja kasvatama ja põldu pidama.

Teadlased vaatasid luuteabe kõrval ka eelajaloolisi kliima- ja keskkonnaandmeid, näiteks õhutemperatuuri, sademehulga ja taimestiku kohta. Neist andmeist nähtus, et kliimal ja kliima muutustel oli suurimetajate väljasuremisele kas väga väike või päris olematu mõju.

Oma uuringust ja selle tulemustest kirjutavad Meiri ja kaasautorid ajakirjas Quaternary Science Reviews.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.