Rinnukalnsi küttide-korilaste elupaigast on seni leitud nelja kiviaega kuuluva inimese luid. Saksa-Läti teadlasterühm järjestas kõigi nelja inimese luudest ja hammastest leitud DNA-d, otsides sealt baktereid ja viiruseid. Endalegi üllatuslikult leidsid teadlased ühe mehe genoomist katkubakteri Yersinia pestis. Rinnukalnsi mees sai katku tõenäoliselt närilise hammustusest ja ilmselt suri ta paar päeva, võib-olla nädal hiljem, veremürgistusse.

"Kõige hämmastavam on, et see Yersinia pestise bakter ilmus 2000 aastat varem, kui uuringutes varem järeldati," ütles Saksamaal paikneva Kieli Ülikooli teadlane Ben Krause-Kyora CNN-le. "Tundub, et oleme bakteri päritolule väga lähedal."

Teadlased pakuvad, et iidne katkutüvi tekkis umbes 7000 aastat tagasi, kui Kesk-Euroopas mindi küttimiselt ja koriluselt üle maaviljelusele.

Veel 14. sajandil oli katk eurooplaste vaenlane number üks, surmates ligikaudu poole toonasest Euroopa rahvastikust. Ka hilisematel sajanditel aset leidnud katkuepideemiad tõid miljoneid ohvreid.

Uurimisrühma liige, Tartu Ülikooli arheoloogia teadur Mari Tõrv sõnas, et 5300-aastast tagasi elanud  mehelt leitud katkubakter erineb siiski keskaegsest katkust. Seda eeskätt seetõttu, et sel puudus võime levida kirpude vahendusel. Küll aga võis varasesse katku nakatuda piisknakkuse, haige looma hammustuse või tema nahkade/liha käitlemise teel.

"See katkuliik ei olnud nii nakkav, vaid tõenäoliselt piirdus vaid selle inimesega, keda näriline või mõni kiskja hammustas" sõnas ta.

Katku vähesele nakatumisvõimele viitas Tõrva sõnul asjaolu, et Rinnukalnsi mehe lähedale maetud kolmelt kaaslaselt – mehelt, naiselt ja imikult – katkubakterit ei leitud. Ühtlasi ei olnud inimesed maetud kiirustades, vaid toonase kombe kohaselt. 

Baltikumi kütid-korilased asetasid tollal oma lähedasi madalatesse, 50–60 sentimeetri sügavustesse haudadesse. Mõnele surnule oli kaasa pandud ka esemeid, nagu näiteks luust vibunooli, merevaigust figuure või looma hammastest ripatseid. 

Rinnukalnsi mees avastati juba 19. sajandil, kuid kadus siis ära

Rinnukalnsi mehe ning samasse maetud 12–18-aastase naise kaevas baltisaksa krahv Georg von Sievers üles tegelikult juba 1875. aastal. Sievers arvas juba toona, et leid pärineb kiviajast, kuid tema kaasaegsed jäid eriarvamusele. Sievers saatis leitud luud sõbrast maailmakuulsale meditsiinidoktorile Rudolf Virchowile Berliinis, et see luid täpsemalt edasi uuriks. Pärast II maailmasõda jäid aga Rinnukalnsi luud kadunuks ja vajusid  aastakümneteks unustuste hõlma.

Katku surnud mehe kolju leiti uuesti alles 2011. aastal Virchowi kollektsioonist. Teadlased said seejärel uuesti krahvi leitud mehe ja naise luustikke uurida. Samaaegselt viis rahvusvaheline uurimisrühm, millesse kuulus ka Mari Tõrv, Rinnukalnsi asulas läbi uusi väljakaevamisi. Nende käigus avastati 2017. ja 2018. aastal veel ühe kiviaegse täiskasvanud mehe ja vastsündinu säilmed.

"Rinnukalns on hästi huvitav asulakoht. See on siinpool Läänemerd ainus asula, mille kultuurikihis ehk inimese tegevuse tagajärjel ladestunud pinnasekihis on hästi suur kontsentratsioon magevee karpe, ütles Tõrv. "See tähendab, et inimesed sõid rohkesti Salatsi jõe mageveetigusid. Selles mõttes ei ole leid unikaalne mitte vaid selle katkubakteri pärast."

Eesti ja Läti aladelt on varemgi varaseid katku surnuid avastatud. Nii näiteks arvati veel viis aastat tagasi, et 1926. aastal Ida-Virumaalt Sope külast üles kaevatud naine on Euroopa esimene katkuhaige. Katku surnud 25–35-aastane naine elas umbes 4500 aastat tagasi ehk 2500 aastat enne Kristust.

Mari Tõrv ei osanud täpselt öelda, miks just meie piirkonnast niivõrd varaseid katkuhaigeid on avastatud. Ta sõnas, et see võib olla ka juhus, sest ei meil ega mujal maailmas ole leitud kõigi minevikus elanud inimeste säilmeid. Seega võib olla, et meie oleme siin lihtsalt sattunud inimestele, kes katkubakterit kandsid.

"Meil ei ole kõigi toonaste inimeste hauad leitud. Kui me mõtleme Eesti konteksti, siis oleme avastanud sadakonna inimese luustikud ajavahemikust 6500–2600 aastat enne Kristust. See tähendab, et me oleme avastanud 4000 aasta peale 100 inimest," ütles Tõrv.

Teadlased ei tea ka seda, kuidas katk kunagi Eesti ja Läti aladele üldse sattus.

5300 aastat tagasi Rinnulkalnsis katku haigestunud mees muudab meie arusaama ka sellest, kuidas katk alguses üldse tekkis ja levis. 

Mari Tõrv sõnas, et leid näitab, et katku levikuks ei ole ilmtingimata vaja suuri teineteisega külg külje kõrval elavaid inimrühmi. Praegu seostavad teadlased katku just eeskätt maaviljeluse ja linnaliste asulate tekkega. 

Inimesed elasid siis külg külje kõrval loomadega, kes katkubakterit edasi kandsid. Kogukonnas, kus elab palju inimesi, on enese eraldamine keeruline ja nakkus levib ühelt haigestunult teisele lihtsamini. Samuti ei olnud siis veel antibiootikume, mis praegu katku varase avastamise korral inimese elu päästavad.

Tuleb välja, et alguses oli katk võrdlemisi aeglaselt leviv haigus, mis alles hiljem nii nakkusohtlikuks muutus, et miljoneid inimesi tappis.