Üks pealtnäha tavaline põllulapp ning kaevamiste käigus kogutud andmed jutustavad arheoloogidele märksa rohkem kui asjatundmatule näha on. Näiteks märkavad nemad peenraid ja põllukivide hunnikuid, mis tekkisid kui konksadraga paepealset mullakihti kündes kive põllult eemaldati, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Ja hiljem, kui seda põldu uuesti ja uuesti hariti, siis kive tuli ikka lahti ja need visati siis järjest kõrvale. Ja samuti siis künti seda ala ja tekkis selline põllupeenar sinna juurde. Ja tihtipeale ongi, et meil on põllunurkades vahest ka sagedamini põllukivihunnikud ja siis need on ühendatud põllupeenardega," rääkis arheoloog Gurly Vedru.

Põldude kasutamise aja määramiseks otsitakse pinnasest sütt, mis lastakse Leedu laboris dateerida. Spetsiaalse meetodi abil tehakse kindlaks, kui vana on süsi.

"Enne, kui siia põldu hakati harima, see taimestik põletati ja tehti alepõldu. Põletati taimestik maha ja siis see künti sisse, mis suurendas veelgi põllu viljakust. Ja seesama süsi, mis on esimestest aletamistest jäänud, võiks olla alles just nende esimeste põllukivihunnikute all, esimeste põllupeenarde all," selgitas Vedru.

Liivamäe küla muistsed põllud avastati juba 1990. aastatel ning põllujäänused kaardistati. Nüüd on arheoloogid jälle kaevamas, et saada kätte kogu info põllu kasutamise täpseks dateerimiseks enne, kui see maju täis ehitatakse.

"Kõige varasemad dateeringud ongi siin umbes 1500 enne Kristust ja sellised 1500-1300, aga massiliselt on neid dateeringuid sellisest nooremast pronksiajast kuni eelrooma rauaaja lõpuni," rääkis Vedru.

Söe leidmiseks kaevatakse maad kuni põllukivideni, mis seejärel kiht haaval välja puhastatakse. Juba on põllulapilt leitud nii pisikesi söetükke kui ka loomaluid.

Põldudel kasvati toona otra ja nisu.