Inimestest saab vähidiagnoosi elu jooksul pea 40 protsenti, kuid vähk ei kimbuta vaid inimesi. Haigus võib tekkida erinevatel loomaliikidel ja mõnel sagedamini kui teistel. Uus põhjalik vähiuuring kinnitab, et paljud imetajad võivad tõepoolest vähki haigestuda, vahendab ArsTechnica.

Uurijad vaatasid 191 liiki ja loomaaedades surnud 110 148 looma terviseandmeid. Rahvusvahelise mittetulundusorganisatsiooni Species360 kogutud andmestiku põhjal said uurijad aimu iga looma surmapõhjustest.

Lihasööjate mure

Enamikku uuritud liikidest ohustas töörühma sõnul teatav võimalus vähki haigestuda. Andmete põhjal ei ilmnenud vähiohtu vaid kahel liigil: India antiloobil (Antilope cervicapra) ja närilisel Patagoonia maaral (Dolichotis patagonum). Uurijad väidavad seda 196 India antiloobi ja 213 Patagoonia maara kohta kogutud andmete põhjal.

Eriti suur oli oht vähki haigestuda lihasööjatel. Andmestiku põhjal suri vähki näiteks üle neljandiku indohiina pantrikest (Neofelis nebulosa), kõrvukrebastest (Otocyon megalotis) ja punahuntidest (Canis rufus). Vincze sõnul on teadlastel selle selgitamiseks mitu hüpoteesi.

Esiteks erinevad lihasööjate mikrobioomid teiste loomade omadest. See võib olla probleem, sest mitmekesine soolestikukooslus võib aidata vähki pidurdada. Teiseks on lihasööjate territoorium eriti vangistuses piiratud, mistõttu võib neil vajaka jääda kehalisest aktiivsusest.

Ühtlasi võib lihatoiduliste imetajate söödav liha sisaldada baktereid või muid mikroobe, mis võivad omakorda vähiriski suurendada. Näiteks sisaldab toores veiseliha mõnikord lehmade leukeemiaviirust, mis mõne varasema uuringu järgi suurendab inimestel rinnavähiohtu. Üldiselt vajab teema Vincze sõnul aga täiendavaid uuringuid.

Suurus ei loe

Uurijate jaoks mõnevõrra üllatavalt pole looma suurus tema vähiriskiga seotud. Tavaliselt tekivad vähini viivad mutatsioonid rakujagunemise käigus. Teoreetiliselt peaksid suure ja pikaealisema looma rakud elu jooksul rohkem kordi jagunema kui väikesel ja seega peaks vähi teke olema suure looma jaoks tõenäolisem. Inimeste ja koerte puhul see seos kehtib: mõlema liigi suurematel esindajatel kipub Vincze sõnul olema suurem vähioht.

Ometi ei paista suurekasvulised liigid olema kuidagi eriliselt suuremas vähiohus ehk tegu on Peto paradoksi nimelise nähtusega. Vincze sõnul näeb paradoksi tõenäoliselt seepärast, et uuritud liikidel arenesid evolutsiooni käigus välja viisid vähiga võitlemiseks. 

Vincze sõnul aitaks suurte loomaliikide vähi allasurumisviiside uuringud ka inimkonnal leida võimalikke paremaid mooduseid haigus seljatada. Uurides aga põhjalikumalt, miks osal liikidest vähki sagedamini esineb, saavad inimesed haiguse enda kohta rohkem teada. Uurija sõnul tasuks vaadata just molekulitasandil toimuvat ja luua selle põhjal uusi vähiravimeid nii inimestele kui ka loomadele.

Kuna varasem arvepidamine polnud piisavalt täpne, vaatas uurimisrühm andmeid alates 2010. aastast praeguseni. Uuring käsitles just loomaaialoomi, kuna vabast loodusest on loomade kohta sedalaadi esinduslikku infot hankida raske. Uuringu kaasautor Orsolya Vincze sõnul kipuvad vähihaiged loomad looduses sagedamini saagiks langema, nälga surema või muul moel varakult hukkuma.

Teadustöö avaldati ajakirjas Nature.