Kuigi Antarktika liustikud laiuvad üle pea 1,6 miljoni ruutkilomeetri, on sealsetest keskkonnatingimustest teada väga vähe. Jääaluses pimedas, külmas ja tardunud maailmas on kaamerasilm küll elustikku tabanud, ent uurimiseks on sealt elusorganisme kinni püütud haruharva.

Kolme aasta eest puuris Alfred Wegeneri Instituudi uurimisrühm kuuma vee abil Antarktika jäässe kaks pea 200 meetri sügavust auku. Puurimiskoht asus Ekströmi liustikul Neumayer III jaama lähistel Kagu-Weddelli meres. Tegu on äärmiselt karmi ja külma paigaga, kus temperatuurid jäävad umbes -2,2 °C kanti ehk alla jäätumispiiri.

Merepõhjast võetud elustikuproovid üllatasid uurijaid. Ehkki tegu on avamerest mitme kilomeetri kaugusele jääva alaga, oli elustik proovides äärmiselt liigirikas. Selles leidus märke isegi rohkematest liikidest, kui mõne liustiku pealt võetud veeproovis, kus loomadel oleks ligipääs valgusele ja toidule.

Ühtekokku avastas uurimisrühm 77 liiki. Nende hulgas olid näiteks mõõgakujulised sammalloomad, nagu Melicerita obliqua, ja serpuliididest ussikesed, nagu Paralaeospira sicula. Leitud liike oli kokku rohkem, kui varem üldse teati liustike all elavat.

Uuringu juhtivautori ja Briti Antarktika-uuringute merebioloogi David Barnesi sõnul tuletab sedavõrd rikkaliku elukoosluse leidmine nii kasinatest tingimustest veelkord meelde, kui ainulaadne on Antarktika mereelustik. 

Ühtlasi on Barnesi sõnul hämmastav, et leitud liikide seas oli nii palju erinevat tüüpi loomi, kellest enamik toitub fütoplanktonist. Samas ei suuda liustike all ellu jääda üksi taim ega vetikas. Seega jääb merebioloogi sõnul õhku küsimus: kuidas kõik need loomad jää all ellu jäävad ja paljunevad.

Uurijad järeldavad, et külmumata veest peab tugeva toiduvõrgu moodustumiseks kanduma piisavalt mikrovetikaid liustiku alla. Proovide mikroskoobi all uurimine näitas nimelt rühma üllatuseks, et neli leitud liiki paljunesid aasta jooksul sama edukalt kui sarnased Antarktikat ümbritsevates meredes elavad loomad.

Puurimisprojekti juhtinud kaasautori Gerhard Kuhni sõnul üllatas uurijaid seegi, kui kaua liustikualune elu on vastu pidanud. Surnud loomade osakeste süsinikudateering osutas, et nad elasid samas piirkonnas juba 5800 aasta eest.

Niisiis, vaatamata tõigale, et uuritud elupaik jääb lähimast vabaõhu-veekogust kolme kuni üheksa kilomeetri kaugusele, võis see elukõlbulik oaas olla jää all püsivalt olemas pea 6000 aastat järjest. Kuhni sõnul saab jääaluse maailma ajaloost aimu ainult merepõhjast võetud proovide põhjal.

Praegu kehtivad teooriad elu võimalikkusest liustike all osutavad, et mida kaugemale liikuda päikesevalgusest ja atmosfäärile avatud veest, seda vaesemaks jääb elukooslus. Varasemad uuringud on näidanud, et jää all saavad hakkama mõned väikesed ja liikuvad raipesööjad ning kiskjad, nagu kalad, ussikesed, meduusid või vähid. Filtertoidulised organismid, kes sõltuvad pinnalt tulevast toidust, peaksid teooria järgi esimestena jää all hukkuma.

Uurimisrühm märgib, et kliimamuutuse ja liustike sulamise taustal on sääraste elupaikade uurimine ja kaitse võidujooks ajaga.

Uuring avaldati ajakirjas Current Biology.