Lõhe on laialt levinud Ameerika Ühendriikide ja Kanada lääneranniku vetes, kus neid peibutavad puhtad ja jahedad veehoovused. Elupaikade hävimine on aga lõhede arvukust oluliselt vähendanud. Uuringud näitavad, et praeguse populatsiooni suurus moodustab kõigest üks kuni kolm protsenti nende kunagisest hiilgusest. 

Suur osa looduses elujõulistest lõhepopulatsioonidest elavad Briti Columbia ja Alaska ranniku vetes. Piirkonnas paiknevate jääliustike sulamisel on tekkinud ka uusi jõgesid, mida lõhed on viimase kümne aasta jooksul hakanud kasutama elu- ja kudemispaigana.    

Niipea kui vastvormunud hoovused stabiliseeruvad, asustavad lõhed need alad üpris kiiresti, märkis uurimuse juhtautor, Simon Fraseri Ülikooli geomorfoloog Kara Pitman. Briti Columbia rannikuvetest, kus kõigest kümme aastat tagasi olid liustikud, on leitud tuhandeid kudevaid lõhesid. See näitab, et lõhe on väga hea kohaneja, lisas uurimuse kaasautor, Birminghami Ülikooli jõeökoloog Alexander Milner. 

Kliimamuutuste mõju paremaks mõistmiseks mudeldasid teadlased jääliustike taandumist Briti Columbias ja Lõuna-Alaska aladel, piirkonnas, kus on kokku ligikaudu 46 000 liustikku. Selgus, et suure tõenäosusega kasvab lõhede jaoks sobilike jõgede ja nende harude kogupikkus 6150 kilomeetri võrra, mis on võrreldav Mississippi jõe pikkusega. Ainuüksi Alaska lahes kasvab lõhe elupaikade ulatus veerandi võrra.

Teadlased märkisid, et lõhe elupaikade kasv ei kesta igavesti, sest ühel hetkel saab liustike sulamisest tekkiv vesi otsa, millele võib omakorda järgneda vete soojenemine ja lõpuks ka taandumine. Lisaks ähvardavad kalasid kulla- ja vasekaevajad, kes liustike alt vabanenud kunagiste jõesängide vastu huvi tunnevad.

Teadustöö ilmus ajakirjas Nature Communications.