Meteoriite on langenud maamunal kõikjale, kuid Antarktise puutumatult lumiselt maastikult on neid veidi lihtsam leida kui mujalt. Teisalt on meteoriitide kogumine lõunapooluse lähistel kurnav ja ohtlik töö, vahendab Universe Today.

Nüüd hõlbustasid seda tööd veidi Delfti Tehnikaülikooli teadlased, luues tehisintellekti abil nii-öelda Antarktika aardekaardi. See näitab, millistes lõunapooluse piirkondades võiks leiduda meteoriite kõige tõenäolisemalt.

Uuringut juhtinud teaduri Veronica Tollenaari sõnul selgus analüüsist, et temperatuuri-, jäävoolu-, pinnakatte- ja geomeetria-alaste satelliidivaatluste andmete abil saab võimalikke meteoriidirikkaid piirkondi üsna täpselt kindlaks teha. Uurijad oletavad, et nende aardekaart tabab märki 80 protsendi ulatuses.

Nad arvutasid välja, et Antarktika maastikul peidab end üle 300 000 seni avastamata meteoriidi. Kui tulemus tõele vastab, on avastuse teaduslik potentsiaal autorite sõnul tohutu. Uuringu autori Stef Lhermitte sõnul leidsid nad mitu seni märkamatuks jäänud, kuid paljulubavat piirkonda üsna teadusjaamade lähedalt.

Kosmilisi kive on Antarktisele sadanud aastatuhandeid ning need on mandri külmas ja kõrbelaadses kliimas hästi säilinud. Kord mandrile langenud meteoriidid jäävad selle jääkilpi kinni. Kui kilbi liustikud aeglaselt liiguvad, veavad need meteoriite endaga kaasa.

Kui liustik põrkub suure takistusega, näiteks Transantarktika mäestikuga, tõuseb jää kõrgemale ja kergitab ka endasse kinni jäänud meteoriidid pinnale. Pealekauba murendavad jääd ajapikku kuivad antarktilised tuuled, tuues meteoriidid veel enam päevavalgele. Kui jääd altpoolt pinnale juurde kerkib, kordub kõik taas. See tähendab, et piisava aja möödudes koguneb ühte kohta kokku märkimisväärne hulk kosmilisi kive.

Kosmosest vaadelduna on meteoriidid reeglina nende ükshaaval avastamiseks liiga väikesed. Küll aga saab neist kaudselt aimdust näiteks temperatuuri, jäävoolu ja pinnakalde mõõtmiste abil või sellest, kuidas jää radarisignaale peegeldab. Kõiki sääraseid mõõtmisandmeid omavahel ühendades ja masinõpet kasutades saidki uurijad enda sõnul ennustada, millistes piirkondades meteoriidid pinnale koonduma kipuvad.

Näiteks on teada, et meteoriite leidub Antarktise mandri sinise jääga aladel. Sinise jää kontrastsel taustal paistavad need hõlpsasti silma ja uurijad saavad sealt välitöödel kerge vaevaga proove võtta.

Tollenaari sõnul on Antarktika aga sedavõrd kauge piirkond, et paljud sealsed alad on seni külastamata. Varasemate meteoriidileiu missioonide edulood jäävad tema sõnul sageli hägusaks ja üldsõnaliseks, mistõttu pole algoritmidele head treeningmaterjali eriti võtta.

Probleemi ületamiseks toetuski tema töörühm positiivsele ja mittesildistavale masinõppele. Piltlikult rakendavad teadlased seda juhul, kui nad teavad, kust meteoriite leida võiks, kuid mitte kindlalt seda, kus neid ei leidu. Seni on see kasutust leidnud näiteks finantspettuste avastamisel ja meditsiinis.

Interaktiivse aardekaardiga saab tutvuda siin.

Teadustöö avaldati ajakirjas Science Advances.