Kuigi ookeanide mullune soojarekord on seninägematu, pole rekordis kui sellises midagi uut. Mõõtmised näitavad rekordiliselt kõrgeid temperatuure juba kuuendat aastat järjest, vahendab ScienceAlert.

Üle planeedi hakati usaldusväärseid andmeid kliimamuutuse kohta koguma 1950. aastatel. Sealt peale on ookeanide keskmine temperatuur olnud igal kümnendil kõrgem kui eelneval. Alates 1980. aastatest saab ülevaateuuringu autorite sõnul rääkida ühemõttelisest merevee temperatuuritõusust.

Temperatuuritõusu on täheldatud kõikjal maailmas. Lõppenud aastal olid Vaikse ookeani põhjaosa, Atlandi ookeani põhjaosa ja Vahemere temperatuur ajaloo kõrgeim. Ühtekokku oli soojushulk ookeanide 2000 meetri paksuses pinnakihis mullu 14 zetadžauli võrra suurem kui 2020. aastal. Seda on ligi kaks korda rohkem, kui eralduks energiat kõigi teadaolevate gaasimaardlate gaasi põletamisel.

Pensylvania osariigiülikooli kliimateadlase Michael Manni sõnul seovad ookeanid ka lõviosa inimtekkelisest süsinikuheitest. Kuni inimkond pole saavutanud kliimaneutraalsust, jätkub Manni sõnul ookeanide kütmine sama hooga ja uusi rekordeid tuleb üha juurde. 

Kui inimkond süsinikuheidet kasvõi ajutiselt ei piira, pole soojenemise vastu abi ka piirkondlikest temperatuurikõikumistest ega aineringlusest. Näiteks La Nina aegu muutuvad tuuled ja ookeanihoovused. Muutuse mõjul kipuvad Vaikse ookeani põhjapoolsed alad jahenema, ent Austraalia ümbruse lõunapoolsed merealad veidi soojenema.

Autorid osutavad, et vaatamata 2021. aasta lõpus saabunud väikesele jahenemisele, soojenes Vaikse ookeani põhjaosa edasi. Lõppenud aastal kaldus Vaikse ookeani põhjaosa keskel asuva pinnavee temperatuur tavapärasest kõrvale umbes 2°C ja 300 meetri sügavusel 1°C jagu.

Töörühm kirjutab, et järjepidev ookeanides talletunud soojushulga tõus võib muuta sagedasemaks ookeanides kuumalained ja niinimetatud kuumade täppide sagedust, intensiivsust ja ulatust. Näiteks ilmub aeg-ajalt USA looderannikul ja Kanada edelarannikul välja nähtus nimega Laik. Tegu on ulatusliku ookeani kuumalainega, mis saavutas 2014. aastal arvatavasti rekordilise suuruse ning kasvas ja laienes veel aastaid, muutes hapramaks toiduahelaid.

Plekk ilmus 2019. aastal uuesti ja 2021. aastal jäi kuuma ookeanivee keeris lõksu kõrgõhurõhu alla, kus temperatuur ületas kohati 40°C. Nähtuse ohjeldamiseks ei piisanud ka jahedast La Ninast, kuigi see vähendas veidi kuumalaine mõju.

St Thomase Ülikooli mehhaanikainseneri John Abrahami sõnul mõjutas La Nina vähemalt maismaa temperatuure. Ehkki 2021. aasta kuulub ajaloo kümne kõige soojema hulka, polnud see La Nina tõttu rekordiliselt soe.

Copernicuse kliimamuutuse teenistuse andmetel paigutub 2021. aasta kõige soojemate aastate edetabelis viiendale kohale. Samas purunesid mõnes piirkonnas siiski õhutemperatuuri rekordid. Euroopas oli ajaloo kõige soojem suvi ning USA ja Kanada lääneosas ületasid temperatuurid seniseid rekordeid paari kraadi võrra. 

Pikas plaanis paistavad Atlandi ookean ja lõunapoolsed ookeanid neelavat suurema osa kasvuhoonegaaside lõksu püütavast soojusest. Kui soojus ookeanis neeldub, siis merevesi paisub, kergitades omakorda maailmamere taset. Kui soe merevesi sulatab Maa lõunapoolsetes ookeanides piisavalt suure osa Antarktika šelfiliustikest, võib see rikkuda jääkilbi struktuuri ja kasvatada maailmamerre jõudva vee hulka, mis ujutaks üle varasemast enam rannikualasid.

Hiina teaduste akadeemia atmosfääriteadlase Lijing Chengi sõnul kipuvad soojemad ookeanid tõukama ilmastikusüsteeme äärmustesse. Nii tekivad varasemast võimsamad tormid ja orkaanid ning sademete hulk ja üleujutuse oht kasvavad.

Uurijate sõnul peab inimkond nendeks katastroofideks valmis olema ja parim, mida selleks teha saab, on kaasata ookeanide temperatuurid praegu kasutatavatesse kliimamudelitesse. Paraku on uurijate sõnul ookeanisoojenemise seires endiselt palju määramatust ja kohati napib ka teadmisi. 

Chengi sõnul vähendab ookeanide soojenemine nende võimet siduda  süsinikku ehk jätab rohkem süsihappegaasi õhku. Soojuse ja süsiniku neeldumist on tema sõnul seetõttu tulevikus oluline seirata ja mõista, sest see aitab inimkonnal jõuda endale seatud kliimaeesmärkideni.

Teadustöö ilmus ajakirjas Advances in Atmospheric Sciences.