Isegi kui hundikutsikad on inimeste poolt nädalaid hoolikalt üles kasvatatud ja käsitsi toidetud, suhtuvad nad võõrastesse aralt, loovad vähe silmsidet ega reageeri inimeste kehakeelele, kirjutab Science Alert.

Teadlased kasutasid huntide paremaks mõistmiseks maiusi. Katses tuli välja, et ükski 26 hundist ei suutnud järjepidevalt välja mõistatada, mida see tähendab, kui ruumis viibiv inimene maiuse asukohta näpuga või mõne esemega osutas.

17 retriiverikutsikat 31-st, samas, suutsid inimese sõrmest paremini aru saada. Seda, arvestades, et võrreldes huntidega, olid nad saanud palju vähem inimhoolitsust. Üle poole retriiverikutsikatest läks järjekindlalt näpuga osutatud kausi juurde.

Teadlased leidsid, et on viis korda tõenäolisem, et koerakutsikas läheb ruumis tuttava hooldaja juurde, kui hundikutsikas. Võrreldes hundikutsikatega, lähenesid koerakutsikad 30 korda tõenäolisemalt ka ruumis viibivale võõrale inimesele.

Uued huntidega seotud leiud näitavad, et koerte kodustamine on nende geene kujundanud sellisel viisil, mis sobib hästi meie eesmärkidega.

Alles eelmisel kuul leidis sarnane uuring, et kuni 40 protsenti kutsikate võimest meiega suhelda on geneetiline, mitte õpitud.

Arvatakse, et inimene kodustas hundi koeraks vähemalt 12 000 aastat tagasi. Kogu selle aja jooksul oleme arendanud just neid looduslike huntide omadusi, mida peame endale kõige kasulikumaks. Lühidalt öeldes oleme kujundanud metsikust hundist ideaalse kaaslase.  

See ei tähenda aga, et koerad ei võiks mõnda inimsuhtluse elementi veel juurde õppida. Nii nagu koerad võivad vananedes paremini inimese kehakeelest aru saada, võivad ka hundikutsikad aja jooksul hakata inimest rohkem usaldama.

Koerad on lihtsalt meie vastu juba varakult palju vähem kartlikud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.