Ehkki kõik kutsikad on mingil määral sõbralikuks sündinud, avaldub see olenevalt geenidest igaühel veidi erinevalt, järeldasid autorid. Järelduseni jõudmiseks tegid nad uuringu 375 kutsikaga, kes olid keskmiselt 8,5 nädalat vanad. Neljajalgsed pidid läbima erinevaid standardiseeritud teste, mis mõõtsid, kui kärmelt iga kutsikas inimsuhtlusele vastas ja kui koostööaldis loom inimesega oli, vahendab ScienceAlert.

Nii selguski, et koerte võime inimestega lävida on kuni 40 protsendi ulatuses pärilik. Uuringu autori ja Arizona Ülikooli loomapsühholoogi Emily Bray sõnul on osakaal üsna suur ning võrreldav inimeste päriliku intelligentsusega. Igal juhul viitab avastus Bray sõnul, et koerad on juba oma bioloogia poolest valmis elu jooksul inimestega suhtlema.

Bray ja kaasautorid kasutasid teenistustkoerte organisatsiooni Canine Companions kutsikate tõu- ja aretusandmeid aastatest 2017–2020. Andmete põhjal koostas töörühm statistilise mudeli, mis võrdleks katses osalenud koerte geenimaterjali keskkonnateguritega. Arvesse võeti ka loomade tõugu, sugu, vanust ja kasvukohta.

Ilmnes, et kutsikad reageerisid kõige enam juhul, kui talitaja suunas pilgu või osutas käega kinnisele toitu sisaldavale anumale. Tõsi küll, koerad pöörasid anumale tähelepanu vaid juhul, kui pilgule või käežestile eelnes veel mingi suhtlusvorm. Teisisõnu, koer oli koostööaltim, kui inimene esmalt koeraga rääkis.

Teises katses näitasid uurijad, et kutsikad vaatasid talitaja poole ja lähenesid talle pai saamiseks suurema huviga juhul, kui talitaja parasjagu rääkis. Sealjuures vaatasid kutsikad selles katses taliataja enda poole rohkem kui anumaga katses. See viitab, et ehkki koerad reageerivad inimese suhtlusmärkidele hästi juba eos, jõuavad nad samaga vastamiseni oma arengus veidi hiljem.

Bray sõnul näitab uuring, et kutsikad vastavad inimese suhtlema kutsuvale pilgule. Samuti kasutavad neljajalgsed suhtlusolukorras inimestelt saadud infot edukalt juba väga noorena ja enne suuremat kokkupuudet inimestega. Näiteks oskab enamik kutsikaid juba enne emast võõrutamist leida anumasse peidetud toidu, kui inimene sellele osutab.

Üha rohkem uuringuid viitab, et väga noored koerad on sama koostöö- ja suhtlusaltid kui imikud. Teadlased pole koerte suhtluskäitumist soodustavaid geenimõjusid siiski veel kindlaks teinud.

Järgmiseks plaanibki uurimisrühm otsida kindlaid geene, mis kutsikate suhtlusvalmidust mõjutavad. Selleks on tarvis ülegenoomilist seoseuuringut, rohkem erinevat tüüpi koeri ja pikemat jälgimisperioodi. Uuringud võivad anda paremat aimu koerte kodustamisest ja arengust. Samuti võib avastustest abi olla koerte koolitamisel.

Uurimust tutvustatakse ajakirjas Current Biology.