Nende kahe maa praegusele hundipopulatsioonile panid aluse ainult kolm isendit, üks emas- ja kaks isaslooma, kes saabusid umbes 40 aasta eest Soomest. Seega on sealne populatsiooniloome paratamatult rajanenud inbriidingul ehk lähedalt suguluses olevate isendite omavahelisel sigimisel.

Hans Ellegren Uppsala Ülikoolist ja ta kolleegid kogusid geenimaterjali 76 hundilt, kes kuuluvad enamjaolt Skandinaavia huntide viiendasse põlvkonda.

Saadud materjali põhjal püüdsid teadlased nuputada, millised võisid olla kolme algse isendi geenid, mis on neist geenidest alles ja mis kadunud. Nüüd väidavad nad, et tänaseks päevaks on algsetest geenivariantidest kadunud 10 kuni 24 protsenti.

Huntidel nagu inimestelgi on igast või peaaegu igast geenist kaks varianti, üks emalt, teine isealt saadud kromosoomides.

Kolmel esihundil oli geenimaterjali siis kamba peale kuus komplekti ehk teaduslikumalt öeldes kuus haplotüüpi. Õnnetuseks olid nad juba ise omavahel suhteliselt lähedases suguluses, nii et tegelikult oli neil geenivariante kokku ainult 4,2 korraliku haplotüübi jagu.

On hästi teada, et inbriiding on kahjulik ja võib mõne ohustatud liigi ka väljasuremiseni viia. Varem ei ole aga suudetud nii täpselt välja selgitada, kui palju geenimaterjali inbriidingus kaotsi võib minna ja kuidas see kaotsiminek kulgeb.

Geenivariantide vähesus on ohtlik, sest populatsioonis võib puudu jääda tunnustest, millest oleks abi keskkonnaolude muutumise korral. Samuti on variantide vähesuse korral lihtsam avalduda geneetilistel haigustel, mis muidu võiksid varjule jääda.

Õnneks on Skandinaavia hundipopulatsiooni viimastel aastatel väljastpoolt veel mõni isend juurde tulnud, nii et natuke on geenivariantide varamu ka mitmekesistunud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.