Uuringu ühe autori Bostoni lastehaigla immunoloogi Jonathan Kagani sõnul eeldasid teadlased seni valdavalt, et immuunsüsteem on generalist. Teisisõnu, immuunsüsteem ei hooli, kas kohatud mikroob on ohtlik või mitte – igaks juhuks kõrvaldab see võõra ikka. Seni polnud keegi Kagani sõnul seda eeldust kontrollinud, vahendab Live Science.

Äsjases uuringus otsustas rahvusvaheline teadlasrühm küsimusse selgust tuua. Immuunsüsteemi proovilepanekuks tuli esmalt leida baktereid, mida imetajate immuunrakud poleks kunagi kohanud. Säherdusi baktereid suundusid uurijad otsima Vaikse ookeani keskossa, Kiribatile Fööniksisaartele, mis jäävad Hawaii saarestikust 2655 kilomeetrit edelasse.

Uuringu kaasautori Bostoni Ülikooli mereökoloogi Randi Rotjani sõnul pole sealne ookean lihtsalt sügav, vaid tegu on Vaikse ookeani sügavaima, vanima, kaugeima ja kaitstuima osaga. Rotjan lisas, et Fööniksisaarte lähedane meri on 4000 meetrit sügav ja seal ei ela püsivalt imetajaid. Isegi vaalad ei tüki sinna, sest tegu on ekvaatorilähedase alaga, samas kui vaalad poegivad ja toituvad pigem kõrgematel laiuskraadidel. Niisiis sobis piirkond inimesele võõraste bakterite otsinguks hästi.

Kiribatile jõudes kogusid uurijad kaugjuhitava allveelaeva abil proove nii veest, käsnadest, meritähtedest kui ka setetest. Seejärel kasvatasid nad proovide põhjal 117 erinevat bakterikultuuri. Määranud kõigi kultuuride omadused kindlaks, viisid uurijad 50 bakteritüve kokku hiirte ja inimeste immuunrakkudega. Oma üllatuseks märkas uurimisrühm, et 80 protsenti mikroobidest, mis kuulusid eeskätt Moritella perekonda, jäid immuunrakkudele märkamatuks.

Kagani sõnul paistab avastus viitavat, et immuunsüsteem areneb aja jooksul koos ümbritsevate putukatega. Viies immuunsüsteemi aga võõrasse ökosüsteemi, suudab nii mõnigi kohalik putukas sellele vastu panna. Nii on Kagani sõnul teoreetiliselt võimalik, et Vaikse ookeani sügavustes elab mõni selgrootu loom, kes ei tuvasta omakorda kuidagi E. coli bakteri lähedust.

Uurimisrühm püüdis veel kindlaks teha, millised merebakerite omadused neid ikkagi meie immuunretseptorite eest peidavad. Selleks viisid nad hiirte ja inimeste immuunrakud kokku ühe kindla bakteriraku membraani osa lipopolüsahhariidiga (LPS). Just selle bakteriraku pinnal oleva osa kaudu tunnevad imetajate immuunsüsteemid ära nii-öelda gramnegatiivsed bakterid, kelle vastu võitlema hakata. Katse näitas, et imetajate rakud jäid ka puhta LPSiga kokku puutudes selle suhtes pimedaks.

Kagani sõnul nägi merebakterite lipopolüsahhariid välja samasugune kui maismaabakteritel. Ometi tegid immuunrakud neil vahet. Selgus, et merebakterite LPSis leiduvad lipiidiahelad olid palju pikemad kui maismaabakteritel. Kagani sõnul pole lipiidide pikkuse ja merebakterite nähtamatuse seos aga veel selge.

Vaatamata sellele, et merebakterid meie immuunsusest mööda hiilivad, ei kujuta nad uurijate sõnul meile mingit ohtu. Randi Rotjani sõnul pole nad üleüldse niimoodi arenenud, et võiksid imetajate organismi tungida. Seega tekiksid kõik merebakteritelt saadud nakkused imetajatel puhtjuhuslikult.

Teiseks ei pea merebaktereid kartma, kuna inimkeha temperatuur, rõhk ja keemiline keskkond on väga erinev merebakterite kodukeskkonnast. Väljaspool oma loomulikku ümbrust ei pea need mikroobid vastu üle mõne minuti.

Olles nende võõraste bakterite uurimisega algust teinud, plaanib uurimisrühm edaspidi rakendada saadud teadmisi immunoteraapia hüvanguks. Veel loodavad nad Kiribatile naasta ja vaadelda kohalikke organisme, keda merebakterid siiski nakatada suudavad.

Uuringust kirjutatakse ajakirjas Science Immunology.