"Viiger on kohalikest liikidest üks kõige vanem," ütleb Jüssi. "Pärast jää sulamist 10 000 või 12 000 aastat tagasi, olid mereimetajad esimesed loomad, kes siia tulid."

Nagu kõik liigid, tahab ka viiger edukalt sigida. Selleks vajab ta kvaliteetset toitu, rahulikke puhkealasid ja ennekõike paksu merejääd. "Jää peal võiks olla lund. Siis on hülgel tuba soe, kaevab sinna sisse koopa ega saa ka vaenlased kätte," seletab Jüssi.

Veel möödunud sajandi 1970. ja 1980. aastatel räsisid Läänemere hüljeste ridu keskkonnamürgid, mistõttu olid kohati lausa 80 protsenti viigritest sigimisvõimetud. "Seetõttu kogu viigri asurkond Läänemeres kukkus kümneid kordi võrreldes sellega, palju neid oli 100 aastat tagasi," tõdeb Jüssi.

Üha sagenenud soojad talved kujutavad aga hüljestele teistmoodi ohtu: järglaste ilmaletoomiseks pole enam jääd. Soojade talvede sagenedes satuvad viigrid meie piirkonnas väljasuremisohtu.

"Inimkond tervikuna peaks tarbima vähem ressursse ja läbi selle ka saastama vähem. Otseselt (midagi soovitades): kalamehed, katsuge oma püünised teha selliselt, et hülged sinna sisse ei upu," paneb Jüssi vaatajatele südamele.