"Kui jõed olid reostunumad, siis Eestis oli lõhe peaaegu välja surnud," ütles Karvak, "aga tänapäeval on lõhe suurim probleem paisud ehk siis rändetõkked." Praegu on Eestis umbes tuhat paisu, millest 130 asub lõhejõgedel ja takistab kaladel kudemispaika jõuda. Karvaku sõnul on neist umbes 80 eemaldatud, ent 50 veel tähelepanuta jäänud.

Atlandi lõhe on siirdekala, kes elab Eestis umbes 16 jões, kuid Karvaku sõnul on nende asurkond metsik vaid kolmes kohas. "Lõhe vajab suurt jõge, mis on merega ühenduses, aga Eestis ei ole suuri kärestikulisi jõgesid just kuigi palju. Seetõttu pole ka lõhe elupaikasid kuigi palju," seletas ta.

Samuti vajab lõhe kiiret voolu ja kivist põhja. "Kui lõhe koeb, siis ta kaevab oma marja kruusa sisse, mis peab olema hapnikurikas ja mille kivi kaitseb marjatera," sõnas Karvak. Kivid ja mahalangenud puutüved on tema sõnul olulised ka jões elavatele noorlõhedele, kes leiavad neist nii varjupaika kui ka toitu.

Kuna lõhe on paljudest teistest organismidest sõltuv tippkiskja, näitab ta Karvaku sõnul oma ökosüsteemi seisundit. "Kui lõhet pole, on see indikaator, et näiteks sidusus mere ja jõe vahel või elupaikade vahel pole piisavalt hea, mingid veekvaliteedi näitajad pole piisavalt head, või mõne organismiga on midagi lahti," loetles ta.

Kogu Euroopas on viimase 50 aastaga siirdekalade arvukus langenud umbes 93 protsenti. "Kui mõtleme Eestile, siis lõhe siin tõenäoliselt välja ei sure, sest paise järjest avatakse ja talle peaks elupaika juurde tekkima," ütles Karvak. Poolsada avamata paisu hoiavad tema sõnul aga endiselt lõhe arvukust tagasi.