Neid geene on hea teada, sest see teadmine võib edaspidi aidata ka inimestel võimalikult pikka ja loodetavasti head elu elada.

Peter Sudmant Ameerika Ühendriikidest Berkeley California Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid Vaikses ookeanis elutsevaid meriahvena liike. Meriahvenad ei ole tegelikult ahvenad, kuigi kehakujult neid meenutavad.

Mõned neist, süvaveeliigid on tihtipeale roosad või lausa tulipunased, silmad suured kui tõllarattad — kui natuke liialdada.

Teised, madalamas vees elavad, on tumedat värvi, tihtilugu vöödilised, võrdlemisi pisikeste silmadega.

Eluea poolest erinevad meriahvenaliigid aga laialt. Mõned elavad keskmiselt 11 aastat, teised võivad aga saavutada ka enam kui 200-aastase vanuse.

Sudmant ja ta kolleegid leidsid 88 meriahvenaliigilt hulga geene, mis õnnestuski elueaga seondada. Need geenid paistsid tegelevat muu hulgas DNA-sse tekkivate vigade parandamisega, ainevahetuse ja immuunsusega.

Teadlased ise loodavad, et meriahvenate elueageenide uurimisest võib inimese tervisetegurite paremale tundmaõppimisele olla põhimõtteliselt isegi rohkem kasu kui hiirte või äädikakärbeste geeniuuringutest, keda sedalaadi uuringutes katseloomadena üliohtralt kasutatakse, kuid kelle eluiga on siiski üsna lühike.

Oma uuringust kirjutavad Sudmant ja kaasautorid ajakirjas Science.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.