Nüüd selgub sebrakaladega tehtud katsest, miks on vaja omavahelist seltsimist hakata harjutama juba väga noores eas. Põhjuseks on hormoon nimega oksütotsiin.

Iisraeli ja Portugali teadlased muundasid sebrakalade geene nii, et nende oksütotsiini tootvad ajurakud ei talunud antibiootilisi aineid. Nii said teadlased kalade eri arengujärkudes lisada vette antibiootikumi, mille toimel kaladel oksütotsiinirakud hävisid.

Sel moel said teadlased jälile, et kui kalavastsetel kahe esimese nädala jooksul pärast marjast väljumist puudus ajus oksütotsiin, siis oli neil täiskasvanueas liigikaaslastega suhtlemine keeruline — teistega koos parves ujuda nad hästi ei suutnud.

Kuigi oksütotsiini tootvad rakud nende kalade ajus hilisemas elus taastusid, ei taastunud sellega koos siiski ühiseluoskused. See viitab, et noores vastseeas kujundab oksütotsiin aju ehitust teataval viisil, mida tagantjärele enam ei saavuta.

Oksütotsiini tähtsus loomade elus teiste omasugustega suhete loomisel on teadlastele ammu teada. Mõnikord on oksütotsiini nimetatud isegi õnnehormooniks.

Kuid teadlased tuvastasid nüüd ka, et vastsena oksütotsiinist ilma jäänud sebrakaladel oli edasises elus vähem ka dopamiini tootvaid rakke. Dopamiin on hormoon, mida muu hulgas on seostatud ka motivatsioonitunde tekkimisega.

Teadlased märkasid, et noorena oksütotsiinipuuduses olnud kaladel oli aju nägemisstiimuleid töötlevas piirkonnas närvirakkudel vähem ühendusi dopamiini tootvate rakkudega. Just seda ajupiirkonda on kaladel aga vaja, et parves ujudes liigikaaslaste liikumist jälgida ja sellele sobivalt reageerida.

Oma uuringust ja selle tulemustest kirjutavad autorid eesotsas Ana Rita Nunesiga Portugalis Oeirases asuvast Gulbenkiani Teadusinstituudist ja Iisraelis Rehovotis asuvast Weizmanni Teadusinstituudist ajakirjas The Journal of Neuroscience.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.