Kolme aasta eest tegi rühm teadlasi rottidele selgeks, kuidas sõita mänguautoga ja närilised paistsid oma uut oskust nautivat. Nüüd on sõiduoskuse selgeks saanud järgmine liik laboriloomi: nimelt kuldkalad. Nad õppisid ära, kuidas juhtida just neile kohandatud maismaasõidukit, vahendab ArsTechinca.

Mis on selliste katsete mõte? Kahe aasta taguses rotiuuringus huvitas teadlasi keskkonnastress ja nad avastasid, et sõidukit juhtides rottide stressitase alanes. Shachar Givoni ja tema kolleegide värskelt uuringul oli aga teine tagamõte. 

Nemad tahtsid näha, kas kalade navigeerimisoskused on ühtmoodi head nii koduvees kui ka äärmiselt tundmatus keskkonnas. Teaduslikus keelepruugis on nähtuse nimi oskuste ülekande metodoloogia. Uurijate hinnangul peaks olema laborisse ehitatud aedikus ringi vurav veemahuti kuldkalale üsna võõras keskkond.

Kui kiire on akvaarium?

Kuldkala käsutusse antud sõiduk kujutas endast põhimõtteliselt ratastel akvaariumi. Erinevalt rottide autost polnud sellel füüsilisi juhtkange, mida kala peaks kasutama õppima. Küll aga jälgis allavaatav kaamerasilm terve aja kala täpset asukohta.

Kui kala oli ühe kindla seina lähedal ja vaatas sealt välja, liigutas kalajuhtimis-algoritm sõidukit kala pilgu suunas. Kui sõiduk jõudis 12-ruutmeetrises aedikus 20 sentimeetri kaugusele mõnest aediku seinast, võttis sõiduki masti küljes olev Lidar juhtimisotsuse üle.

Katses osales kuus kala, keda õpetati sõitma 30 minuti pikkuste tundide kaupa kolm korda nädalas iga kahe päeva tagant. Alustuseks andsid uurijad igale kalale kiituseks maiuse, kui neil õnnestus jõuda sihtmärgini ehk aediku keskel paikneva roosa lainelauani.

Kalad õppisidki sel moel sõidukit juhtima, muutudes iga korraga sihtmärgini jõudmises täpsemaks ja kiiremaks. Uurijad tahtsid kontrollida ega kalad pelgalt maiuse saamiseks vajalikke liigutusi pähe õppinud ning kordasid katset uue alguspunkti ja teist värvi sihtmärkidega.

Ilmnes, et kuldkalad mitte üksnes ei kohanenud variatsioonidega hästi, vaid suutsid sihtmärgile läheneda ka eri külgedest. See viitab, et kaladel on sisimas olemas mõtteline kaart ümbritseva maailma kohta. Seda vaatamata tõsiasjale, et õhu, akvaariumi pleksiklaasist seinte ja vee koosmõjul tekkisid kõverad moonutused, mis võisid kalade silmadele võõrad olla.

Uurijad järeldavad, et kuldkalade mälu üle ei tasuks nii palju nalja heita, kui inimesed vahel seda tegema kipuvad.

Teadustöö ilmus ajakirjas Behavioral Brain Research.