Kui mõni ohustatud liik on erakordselt suur või väike, tuleb looduskaitsjatel liigi päästmiseks mõelda loominguliselt. Nii juhtus ka äsjases uringus, kus Cornelli Ülikooli veterinaarmeditsiini kolledži teadlased analüüsisid, kuidas mõjutab uimastatud ninasarvikut see, kui teda jalgadest kinni seotuna pea alaspidi riputatakse.

Uuringu autori eluslooduse ja looduskaitsemeditsiini vanemlektori Robin Radcliffe'i sõnul leidsid uurijad enda üllatuseks, et ninasarvikute riputamine pea alaspidi on seni arvatust ohutum.

Kuigi eelnev võib lugejale kõlada koomiliselt, on avastus ninasarvikuid päästvate looduskaitsjate jaoks väga tähtis. Väljasuremisohus ninasarvikuid püütakse salaküttide käest päästa ja jagada alles jäänud isendeid geenipagasi mitmekesisuse huvides erinevate elupaikade vahel. Nii tuleb looduskaitsjatel sageli toimetada loomi piirkondadesse, kuhu autoga ligi ei pääse. Sellistel juhtudel aitab vaid üks abinõu: loom tuleb uinutada ja helikopteriga kohale viia.

Ninasarvikuid on helikopteriga ühest kohast teise veetud nüüdseks juba kümme aastat. Seni polnud keegi aga teaduslikult uurinud, kuidas säärane transpordiviis looma tervisele mõjub või kas sarvikul esineb uinutist ärgates kõrvalmõjusid.

Radcliffe ja kolleegid pidasid oma töös silmas, et ninasarvikute uinutamiseks kasutatavad narkoosiravimid võivad olla loomadele ohtlikud. Radcliffe märgib, et tegu on kangete uimastitega ehk need on morfiinist tuhat korda kangemad. Ainete kõrvalmõjul võib looma hingamine aeglustuda, tema vere hapnikusisaldus väheneda ja ainevahetus kiireneda. Vanemlektori sõnul võivad need kõrvalmõjud rikkuda ninasarviku tervise ja lõppeda looma kinnipüüdmisel ja ümberasustamisel isegi tema surmaga.

Uurijad eeldasid, et ninasarviku pea alaspidi riputamine võimendab uimasti ohtlikke kõrvalmõjusid. Võrdlusena on hobustel samas asendis raske hingata, sest nende rasked kõhuelundid suruvad alla kopsude ja rinnakorvi peale. Seetõttu peeti sarvikute riputamist seni ohtlikumaks, kui nende õhku tõstmist aluse või kelgu peal, kus loom saab lamada külili.

Küsimusse selguse toomiseks lõid Radcliffe ning anestesioloogia ja valuravi professor Robin Gleed käed Namiibia looduskaitsjatega. Üheskoos tegid nad välitööuuringu, mille käigus ninasarvikud uimastati ja seati kahte erinevasse asendisse. Ühel juhul riputati loom jalgupidi kraana otsa, et matkida õhutranspordi mõju. Teisel juhul lasti sarvikul külili lamada nagu vahetult peale uimastamist ja liigutamist kelgul.

Uurijad sõitsid Namiibia Waterburgi rahvusparki, kus jälgisid 12 ninasarvikut, kes olid kinni püütud liigi säilitamise nimel, kuid mitte transpordiks. Pärast kõigi loomade uinutamist katsetasid uurijad iga loomaga mõlemad transpordiasendid läbi. Mõlema asendi puhul võrdlesid nad sarviku hingamist ja vereringet.

Tulemused kummutasid Radcliffe'i ja kolleegide eelduse, et pea alaspidi riputatuna töötavad loomade kopsud kehvemini, kui külili lamades. Vastupidi: pea alaspidi riputatud ninasarvikute teekond möödus isegi veidi paremini.

Radcliffe'i sõnul käis pea alaspidi ninasarvikutel õhk kopsudes õige natuke paremini läbi, kui külili lamavatel liigikaaslastel. Kuigi avastus tuli uurijatele ootamatult ja erinevus on äärmiselt väike, on vanemlektori sõnul igast väikesest avastusest musta ninasarviku ohutuse tagamisel abi.

Ehkki musti ninasarvikuid päästvad looduskaitsjad võivad avastuse üle rõõmustada, on Radcliffe'i sõnul vaja täiendavaid uuringuid. Järgmiseks plaanib tema töörühm pikendada katses ninasarviku ülesriputamise aega, et saada tõetruum pilt tüüpilisest kuni pooletunnisest helikopterireisist.

Uuringu tulemusi tutvustatakse ajakirjas Journal of Wildlife Diseases.