Aasta loom: rott

Möödunud aastal ohtralt meediatähelepanu saanud nahkhiirtelt võttis aasta looma aunimetuse üle rott, keda Eestis on kaks liiki. Kõige hiljutisem põhjalik rotiuuring viidi läbi enam kui kolm aastakümmet tagasi ning zooloogid pole päris kindlad, kuidas rändrotil ja kodurotil praegu läheb. Arvatakse, et kodurott võib olla ohustatud.

Aasta looma staatus toob aga kaasa mitu kampaaniat, muuhulgas ka rottide leviku kaardistamise. Selles osas teevad spetsialistid ja loodusvaatlejad koostööd. "Ootame kindlasti kõiki oma vaatlusi esitama ükskõik kas kohtate rotte linnatänaval, koduaias või lausa oma toas," julgustab Triin Edovald, Keskkonnaagentuuri Eesti imetajate levikuatlase koordinaator.

Rotte saab vaadelda mitmel moel: kassi saagina, lõksujäänuna või ka näiteks jäljeplaatide meisterdamise abil. Suuremaid rotte võib tähelepanelik silmata ka looduskaamerate püütavat pilti jälgides.

Aasta looma valisid Eesti Terioloogia Selts, MTÜ Aasta loom, Looduskalender, Tallinna Loomaaed, Eesti Loodusmuuseum, RMK ja Eesti Jahimeeste Selts.

Aasta kala: haug

Aasta kala Facebooki lehel toimunud rahvahääletuse tulemusel sai kõige enam poolehoidjaid haug, kes on aegade algusest saadik nii eestlaste kui teiste soomeugri rahvaste pärimuses olulist rolli kandnud.

Hääletusel osalejad põhjendasid oma valikut sageli just havipüügil kogetud elamustega ning tõdesid, et tema püüdmine on põnev: "Alati on adrenaliinilaks" ning "Haug ikka on kala, mis on hea ja kaval kala."

Haug ehk havi on laia levikuga röövkala, kes kütib nii teisi kalu kui ka näiteks pardipoegi ega löö risti ette ka kannibalismi ees. Teda on nii järvedes, jõgedes kui rannikuvees, mõnikord võib teda leida ka väiksematest karjääridest või koguni turbaaukudest.

Havi keha täpne värvigamma sõltub pisut vanusest ja ka keskkonnast, kus ta elab. Heades tingimustes võib ta elada kuni 30 aastat.

Aasta lind: kuldnokk

Kunagi Eestis vägagi levinud kuldnoka populatsioon on viimasel ajal vähenenud ning inimesed kipuvad teda segi ajama musträstaga. Kevadeti on neil lihtsam vahet teha, kuna isase kuldnoka sulestik on siis pigem tähniline, samas kui musträstal on see üleni must.

Ka noka värvus on erinev: hoolimata nimest, on kuldnoka nokk oluliselt tagasihoidlikum kui musträstal, kelle nokk särab palju kuldkollasemalt. Eriti talvisel ajal, mil kuldnoka keha katab nn. puhkesulestik, võib tema nokk olla hoopis musta värvi.

Kuldnoka kõige selgem tunnus on aga tema hõbekõri ja uudishimulik loomus, tänu millele suudab ta edukalt imiteerida nii looduses kui inimasulais kuuldud helisid alates kassi kräunumisest lõpetades autoalarmiga.

Ehkki kuldnokka peetakse kevadekuulutajaks ja suurem osa 200 000 kuni 250 000 kulnokapaarist, kes Eestis pesitsevad, on praegu alles Lääne-Euroopas talvitusaladel, on igal aastal aina enam ka neid paare, kes otsustavad ka talveks Eestisse jääda.

Tähelepanelik linnuvaatleja võib seega ka lume ja pakase keskel kuldnokka silmata. Kuna kuldnokk oskab ka inimese prügist omale üht-teist sobivat toidulauale hankida, võib neid kohata ka eramute läheduses ja lindude toidumajades.

Aasta liblikas: harilik päevakoer

Päevakoera nimeline liblikas on rahva seas vähem tuntud, kui liblika röövik, kelle uhke välimus inimestele läbi aegade muljet avaldanud on.

Lepidopteroloog Allan Selin rääkis "Terevisioonis", et nimetus päevakoer võib olla seotud vanade eestlaste uskumusega, et hinge heitnud olendid lähevad looja karja ning sedavõrd kaunis röövik ei pruugi olla midagi muud, kui truu Karja-Eku või Muri, kes on tulnud vana kodu kaema.

Ka teistes keeltes on sel liblikal omapäraseid nimetusi. Näiteks inglise keeles kutsutakse teda aia tiigriks (garden tiger). Tegemist on üsna levinud liigiga nii meil kui kogu Euraasias.

Tema edu üks põhjus on, et elupaikade ja toidupoolise osas pole päevakoer kuigi valiv: teda võib kohata nii metsas, niidul, rabas kui ka inimasulais. Toiduks tarvitab päevakoer nii floorat kui faunat ja sööb suvel justnimelt röövikuna oma kõhu piisavalt täis, et saaks elada talve üle ja uuel suvel hakata nukkuma. Seejärel liblikaks muundununa on tema peamine eesmärk keskenduda pigem soo jätkamisele.

Hoolimata pisut hoiatavale tiivamustrile, kus kirkad toonid ja julged mustrid, on päevakoer oodatud suutäieks paljudele sipelgatele, mardikatele, lutikatele, nahkhiirtele ja lindudele, mistõttu tema eluiga liblikana väga pikk ei ole. "Heal juhul võib päevakoer liblikana elada paar-kolm nädalat või kui läheb väga hästi, elab ka kuu aega," selgitas Allan Selin.

Aasta puu: kadakas

Harilik kadakas on ainus kadakaline, kes Eestis looduslikult kasvab ning üks kahest okaspõõsast koos jugapuuga. Viimast leidub vaid Lääne-Eestis ja saartel, kadakat saab näha enamates paikades.

Enamasti jääbki kadakas pigem põõsa mõõtu, mõnikord aga võib sirguda ka madalamat sorti puuks. Eesti kõrgeimad kadakad on aga lausa enam kui kümne meetri kõrgused. Kadakatest jämedaim asub Raplamaal Metskülas ning on tuntud Lokuta kadakana, mille ümbermõõt on 1,3 meetrit.

Kadakad võivad elada väga kaua — isegi kuni viissada aastat. Seega võib mõni looduses jalutades kohatud kadakas olla sama koha peal kasvanud ka siis, kui Ivan Julma väed 16. sajandil Liivi sõja ajal siia vallutusretkele tulid.

Kadakate seas on nii isaspuid kui emaspuid. Suve esimeses pooles on isaskadakad need, kes hakkavad kollakat tolmu eritama. Emased on aga need, kelle okstele ilmuvad nn. kadakamarjad.

Botaaniliselt on tegemist siiski mitte marjade, vaid hoopis käbidega. Need pakuvad maitsvat suutäit paljudele lindudele ning on leidnud oma koha ka toiduainetööstuses ja rahvameditsiinis.

Kadakas on tähtsal kohal ka eesti pärimustes ning sellega on seotud mitmeid uskumusi ja riituseid. Mõneti võib öelda, et Eesti sümbolina turundatakse aromaatset kadakapuitu endiselt: just sellest on valmistatud paljud Eesti suveniirid nagu näiteks võinoad.

Aasta seen: lilla kübarnarmik 

Aasta seeneks valiti looduskaitse alla kuuluv lilla kübarnarmik detsembri keskel toimunud Eesti mükoloogiühingu aastakoosolekul. Haruldast liiki on leitud vaid Lääne-Eesti saartel ning hiljaaegu vahetas ta nime: varem tundsime teda lilla põdramoka nime all. Molekulaarsed uuringud on aga näidanud, et ehkki välimuse osas võib sarnasusi teiste põdramokkadeks kutsutud seentega täheldada, on DNA-järjestuses siiski suurem ühisosa justnimelt kübarnarmikutega.

Lilla kübarnarmik kasvab okaspuude läheduses ja koosneb maapealsest viljakehast ning maa-alusest seeneniidistikust, mida palja silmaga on raske näha. Ilma mikroskoobita pole võimalik seirata ka narmastel olevaid seeneoseid, millega ta paljuneb.

Lilla kübarnarmiku viljakeha võib looduses kohata septembris ja oktoobris ning teda on hea ära tunda selle järgi, et ehkki seenekübar ise on enamasti pruunikas, võib seal näha ka sinist tooni.

Kui viljakeha lahti lõigata, on ka seal näha sinist ja lillakat tooni. Et tegemist on äärmiselt ohustatud liigiga, siis ei tohiks muidugi lillat kübarnurmikut ei korjata, lõigata ega muul viisil häirida.

Aasta sammal: harilik lehviksammal 

Lehviksammalt peetakse samblamaailma kaunitariks nii tema erksa tooni kui filigraanse kuju tõttu. Lehviksambla korrapäraseid oksakesi on võrreldud eksootiliste linnusulgede ja sõnajalgadega.

Ehkki välimus jätab mulje, et tegemist on millegi muinasjutuliselt pehmega, ilmneb käega katsudes, et sambla struktuur on üsna jäik ja kõva. Seega on teda nii visuaalselt kui kombates teistest Eesti metsade sammaldest kerge eristada.

Kui kasvukoht on soodne, võib lehviksammal end sirutada isegi mitmekümne sentimeetri pikkuseks ja sellisel juhul kiputakse teda segamini ajama sõnajalaga.
Sagedamini on lehviksammal siiski madalam ja hoopis teiste sammalde, nagu näiteks palusambla ja laaniku vahel osaliselt peidus, nii et välja ulatuvad vaid okste tipud.

Aasta orhidee: väike käopõll 

Metsade majandamise ja soode kuivendamise tõttu ohtu sattunud väike käopõll kuulub käpaliste sugukonda. Tal läheb hästi niisketes ja varjulisestes kasvukohtades, nagu näiteks vanad kuuse- männi- või segametsad.

Väike käopõll suudab kasvada ka kuni kahe kilomeetri kõrgusel mägedes ning lisaks Eestile võib teda leida üle kogu Euraasia, aga ka näiteks Gröönimaa tundras.

Väike käopõll õitseb mai lõpust juuni keskpaigani, mil varre tippu tekib palju väikeseid õisi, viljaks saab aga kupar, ehk hulgaseemneline kuivvili.

Aasta muld: rähkmuld

Kivine, ent viljakas rähkmuld on toitainerikas ja põuakartlik. Sõna "rähk" viitab väikestele teravate servadega kivitükkidele, mida mullas leidub. Sügavamates kihtides võib olla ka suuremaid paekivitükke, kuna just paas on selle mulla lähtekivim.

Rähmulla viljakus sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas sellest, kui palju on temas neid samu kivikesi ning kui paks on huumuse kiht. Sellest tulenevalt võib rähkmult põldurile väljakutseid esitada.

Pisut rohkem kui kümnendik Eesti põllumaast on justnimelt rähkmullaga. Peamiselt võib rähkmulda leida Põhja- ja Loode-Eestist ning saartelt, pisut ka Kagu-Eesti kõrgustikelt.

Looduslikel aladel, nagu näiteks puisniitudel, on rähkmuld aga suurepärane baas liigirikastele taimekooslustele, mis koosnevad erinevatest rohttaimedest ning näiteks kadakast ja sarapuust ning teistest lehtpuudest.

Rähkmulla peal asuva metsa iseloom on suuresti seotud veerežiimiga: kuivematel aladel kasvavad männikud, niiskematel kuuse-segametsad.