Maapealse ja mulla bioloogilise mitmekesisuse seoste mõistmine on värske doktori sõnul oluline, kuid seni ei ole täpselt teada, mil määral puude liigirikkus ja puistu koosseis mõjutavad seente liigirikkust ja kooslust.

Varis ehk puudelt langev orgaanika, näiteks lehed ja okkad, ning puuliikide rohkus soodustavad segametsas erinevate elupaigalaikude teket. Samuti aitavad need kaasa metsa elurikkuse suurenemisele, mis omakorda soodustab ökosüsteemide tootlikkust ja stabiilsust muutuvates oludes.

Kuidas mõjutab varis aga seeni? Varise mõju uurimiseks seenekooslustele tegi Otsing lehe- ja juurevarise lagunduskatseid Satakunta metsade elurikkuse uuringualal Edela-Soomes. Mullaseente elurikkust piirkondlikult uuris ta aga mullaproovidest, mis koguti Eestist ja Põhja-Lätist. Üleilmselt uuris ta seda Euroopast, Aasiast, Aafrikast, Põhja-Ameerikast, Lõuna-Ameerikast ja Austraaliast pärit mullaproovidest.

Seenerikkust analüüsis ta seoses puude varise, peremeespuu liigirikkusega ning naabruses kasvavate puuliikide mõjuga. Juurevaris on lisaks lehevarisele samuti oluline metsamulla süsinikuallikas. Sarnaselt lehevarisele seguneb ka see mitme puuliigiga puistutes, kuid juurevarise mõju on võrreldes lehevarisega vähe uuritud.

"Mida rohkematelt puuliikidelt lagunev lehe- ja/või okkavaris pärineb, seda suurem on selles seente liigirikkus," märgib Otsing. Avastus viitab tema sõnul, et kohalik ressursside mitmekesisus varises tagab rohkem nišše. "Samas juurevarise liigirikkuse mõju seente liigirikkusele on nõrk. Üldiselt puude liigirikkus metsas suurendab seente liigirikkust, aga mõju tugevus sõltub konkreetsetest puuliikidest, mulla ja muu taimkatte omadustest," võtab Otsing töö põhitulemused kokku.

Näiteks looduslikult kasvanud kuuse ektomükoriisaseente (EM) liigiline koosseis võib erineda kase-kuuse segametsa ning monokultuurse kuusiku vahel. Võimalik, et kask mõjutab ümbruskonna mulla keemilisi omadusi ja seeläbi ka EM seente kooslusi. Seente liigirikkus kasel, männil või kuusel ei sõltu naabruses kasvavatest puuliikidest.

Kas seenesõber peaks eelkõige seadma sammud kasemetsa ja tammikusse, mitte aga männikusse, kus on mõnus patseerida?

"Ektomükoriisaseente liigirikkuse poolest on esirinnas tammed ja kased. Paljud EM seeneliigid aga ei moodustagi viljakehi või nende viljakehad ei ole söödavad," selgitab Otsing. Klassikalisi söögiseeni nagu puravikud, pilvikud ja riisikad, mis kasvavad peamiselt koos männi, kuuse ja kasega, leiab tema sõnul pigem samblarikastest palu-, nõmme- ja laanemetsadest. "Head seenemetsad on näiteks mustika kasvukohatüübi männikud," annab Otsing nõu neile, kes huvituvad seentest kulinaarselt.

Kui üleilmselt on EM seente liigirikkus seotud peremeestaimede liigirikkusega, siis piirkondlikult on olulisemad seosed mulla omaduste ja konkreetsete puuliikidega. Lehevarise liigirikkusest ja koosseisust sõltub ka lagundajate ja taimedele patogeenseente liigirikkus.

Kuigi varise mitmekesisus soodustab seenerikkust ja nii mõnelgi huvilisel võib tekkida mõte toidulaua rikastamiseks varist metsast aeda tuua, et sealt kerge vaevaga seeni noppida, ei soovita Otsing seda siiski teha.

"Nii saaks suurendada varist lagundavate seente liigirikkust ja ohtrust," ütleb ta. Samuti saaks lugeja oma aias varisega suurendada patogeensete seente liigirikkust, mis ei oleks Ostingu sõnul tark tegu. "Kui pidada silmas söögiseeni, siis kõige lihtsam on kasvatada austerservikuid, mis on surnud lehtpuu lagundajad. Samuti võib mõelda mürklite kasvatamisele puukooremultšil," soovitab ta. Servikute, mürklite ja veel mitmete lagundajate mütseeli on värske doktori sõnul võimalik ka osta. EM seente, näiteks kukeseente, puravike, pilvikute ja riisikate jaoks on aga esmatähtis nende peremeestaimede olemasolu.

Eveli Otsing kaitses doktoritöö "Tree species effects on fungal richness and community structure" ("Puuliikide mõju seente liigirikkusele ja liigilisele koosseisule") Tartu Ülikoolis detsembris 2020, tööd juhendas Leho Tedersoo.