Piknik seenteta – mõeldamatu, leib ja vein ei valmi pärmita, Camemberti ja sinihallitus-juust hallituseta, kukeseen, puravik ja trühvlid on niisama maitsvad. Piknikulinal, mis laotub Rhizoctonia seentest laiguliseks muutunud murul, võib läinud hooajast olla kerge kopituse lõhn, mille annavad Cladosporium seened.

Sealsamas moodustavad seened puudega mükoriisat, näiteks punane kärbseseen. Puudel kasvavad aga samblikud ehk organismid, kus seen, vetikas ja tsüanobakter teevad koostööd. Samblikud viitavad puhtale õhule ja aeglaselt, kuid järjekindlalt puid lagundavatele seentele.

Seened ei pruugi silma jääda, kuid igapäevaselt mängivad nad olulist rolli nii meie elus kui ka ökosüsteemis. Näiteks lagundavad nad orgaanilist ainet ja suunavad toitaineid tagasi ringesse.

Heal lapsel võiks olla nimi

Ajakirjas Nature Microbiology avaldatud artiklis kirjeldavad ja süstematiseerivad mükoloogid, nende seas ka TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudist Maarja Öpik, seente mitmekesisust.

Teada on 150 000 liiki, kuid kokku on seeneliike 2,2–3,8 miljonit. Kõik nad ei toimeta vaikselt ja rahulikult seeneriigis. On loomade, selahulgas inimese, ja taimede patogeene: näiteks teravilju kahjustav rooste (Puccinia graminis f.sp. tritici) või inimesel kandidoosi põhjustav seen perekonnast Candida.

Seente keerukas biokeemia laseb neil edukalt hakkama saada, kuid võimaldab inimestel neid omadusi kasutada enda hüvanguks toiduainetööstuses, kahjurite biotõrjes ja ravimitööstuses, näiteks antibiootikumide valmistamisel.

Pedro Crous, Wageningeni ülikoolist Hollandis, nendib, et seened ei ole ainult olulised juustu ja teiste toiduainete valmistamisel, vaid ka tööstuslikult. Neid kasutatakse näiteks etanooli ja antibiootikumide tootmisel. Seente elu käigus tekib produkte või ensüüme, mille kasutamine on ühelt poolt majanduslikult mõttekas, kuid samas keskkonnasäästlik.

Seened kasvavad enamasti vajatult, näeme vaid eoseid tootvaid osi. Seetõttu on suur osa nende uurimisest koondunud laborisse, kus nende mitmekesisus selgub mikroskoobi all või DNAd analüüsides. Just DNA-analüüside kiire areng on mükoloogide silmaringi oluliselt avardanud.

Näiteks selgus, et suhteliselt tuntud Candida perekonna pärmseened ei ole sugugi nii ühtne seltskond nagu arvati, vaid jagunevad mitmetesse erinevatesse sugu- ja perekondadesse. See aga tähendab, et neile tuleb anda ka uued teaduslikud nimed. Omajagu mükoloogilist segadust on paratamatu, sest vanadelt nimedelt üleminek uutele ja uutega harjumine võtab aega.

Wieland Meyer, üks artikli autoritest, rõhutab, et täpsed nimed on olulised, sest näiteks haigusi põhjustavate liikide puhul saab määrata täpsema ravi. Samuti võimaldab liigi täpne teadmine tervishoidu planeerida – vajadusel kehtestada haigust põhjustava seene levikuks piiranguid. Samuti lubab teadmine loobuda asjatutest ravimitest, et ei kasvaks mikroobide vastupanuvõime antibiootikumidele.

Muutuste tuuled liigitussüsteemis

Mullast, veest, õhust ja mujaltki on DNA-analüüsid tuvastanud suure hulga seni tundmata seeni.  Paljud neist ongi ainult DNA-kirjed andmebaasides, sest neid pole võimalik füüsilisel kujul tuvastada. Seni on klassikaliseks seente süstematiseerimiseks vaja olnud isendit füüsiliselt, et teda kirjeldada ja vajadusel uuesti kapist välja võtta ja üle vaadata. Paraku pole see piisav uute nimetuste andmiseks miljonitele uutele seeneliikidele.

Senine eluslooduse ja seente liigitamine tugineb enam kui 150 aastasele süsteemile, mida uuendatakse nelja kuni kuue aasta järel, et pidada teaduse arenguga sammu. Siiski pole kunagi varem tehnoloogiline areng olnud nii kiire – uute teadmiste hulk on kasvanud hüppeliselt.

Praegu seisab mükoloogidel ees suur töö, et kohaneda kiiresti lisanduvate teadmistega, kuid pidada silmas, et süstemaatika lähtuks kindlatest normidest. Sel moel välditaks nimelt segadusi nii teadlaste endi seas kui ka  ühiskonnaga suheldes. Niisiis koondabki artikkel erinevate seenerühmade ekspertide vaated seeneliikide nimetamisest. Tegu on olulise sammuga Maa seenerikkuse dokumenteerimisel, sest 85 protsendil seeneliikidest ei ole veel nime.

Maarja Öpik, kes on ka rahvusvahelise seente taksonoomia komisjoni liige, lisab, et Eesti teadlastel on olnud oluline roll seente elurikkuse kirjeldamisel ning vastavate andmebaaside loomisel. Andmebaasid aitavad elurikkusest ülevaadet saada ka klassikaliste liiginimetuste puudumisel enamuse kohatavate seente jaoks.

"Eesti teadlaste loodud praktikad DNA-põhiste taksonite nimetamisel, näiteks liigihüpoteesi või virtuaaltaksoni kujul, on laialt kasutatavad seeneuurijate seas tubli aastakümne, ning nende koodid klassikaliste liiginimede asemel on seeneuurijate igapäev," märgib Öpik.

Tema sõnul peame paratamatult uue teabe valguses leppima sellega, et valdav osa nimedest jäävad meile sama mõistmatuks nagu triipkoodid poes. "Ise me neist aru ei saa, kuid masinad oskavad täpselt öelda, kellega tegu. Punane kärbseseen jääb ilmselt ka tulevikus punaseks kärbseseeneks," ütleb ta.

Artikkel ilmus ajakirjas Nature Microbiology.