Eestis on üle 7000 seeneliigi, millest keskmine seenelkäija võiks Kastanje sõnul tunda umbes 400 paremat söögiseent. "See, mida keskmine inimene seente all mõistab, on sisuliselt seente suguorganid, viljakehad," ütles ta saates "Huvitaja". Põhiosa seenest jääb niidistikuna mulla alla.

Viljakehade arenguks on Kastanje sõnul peamine tegur vesi. Seetõttu ei saa seente ilmumist metsa alla kuigi täpselt ette ennustada. "Seened võivad sambla sees juba ilusasti olemas olla. Kui järsku vihm peale tuleb, siis nad tõmbavad äkki rakud vett täis, muutuvad pisikestest hästi suureks ja rammusaks ning ilmuvad üleöö ootamatult välja. Paari tunniga, võiks lausa öelda," kirjeldas mükoloog.

Seepärast on tema sõnul kõige kavalam minna metsadesse, kus tänavu on juba vihma sadanud. "Sealsamas kõrval on võib-olla täpselt samasugune mets, sama metsatüüp, sama niiskusržiim, aga seal ei tulegi seeni võib-olla välja," kirjeldas ta. Sedasorti mosaiiklik seenesaak iseloomustab Eestit tema sõnul juba viimased paar-kolm aastat.

"Seente puhul on niiskus kasvuks üks kõige olulisemaid faktoreid. Teda peaks olema täpselt õigel määral," põhjendas Kastanje metsade seenesaagi erinevust. Nii liialt kuiv kui ka liigniiske kliima pärsivad seente kasvu. Seente kasvudünaamika muutuste uuringud vajavad Kastanje sõnul aga kannatust ja poole sajandi jagu aega, mida tänapäeva lühiajalised uurimisprojektid ei võimalda.

Ehkki igal aastaajal valmivad omad seened, jääb üldtunnustatud seenehoaeg Eestis augusti viimase nädala ja septembri lõpu vahele. Kes siiski juba sel nädalavahetusel metsa seenele minna tahab, võib Kastanje sõnul parimal juhul eest leida kukeseeni, erinevaid pilvikuid ja hea kuumataluvusega punapuravike liike.

"Põhiline probleem on, et ilusate ilmadega kipuvad seened väga kõvasti ussitama," tõi mükoloog esile. Kuna kukeseened sisaldavad happeid, mis ussitamist pärsivad, tasuks Kastanje sõnul nüüd metsa minnes keskenduda just neile.