"Lõhnaühendite klassid, mis väljas on, on kogu aeg üsna sarnased, kuid lõhnad maal ja linnas natuke erinevad," ütles Niinemets. Eeskätt võib praegu õues tunda looduse enda lõhna, mida eraldub õhku mullast.

"Kui lumi sulab ära, hakkavad mullas tööle seened ja bakterid, kes eritavad mitmesuguseid erinevaid lõhnasignaale," selgitas teadur. Mullas biomassi lagundav bakterikooslus on kirju ja kõik nende põhjustatud lõhnad pole inimese ninale meeldivad. Erinevate lõhnade taga on nimelt erinevad lõhnaühendid, eeskätt terpenoidid ja bensenoidid, aga ka gaasilised väävliühendid ja sinivetikate eritatav mullalõhnaline ühend geosmiin. Mida rohkem neid õhku eritub, seda teravamalt inimene nii-öelda märja mulla lõhna tunneb.

Maal on õhus kapsast, linnas sudu

"Kui nüüd põllule minna, kus näiteks laotatakse sõnnikut ja tundub sõnnikulõhna, siis seal on huvitav, et tihti on selline imelik kapsalõhn," kirjeldas Niinemets. Inimese nina on säärasele kapsast meenutavale lõhnale väga tundlik - isegi 1000 korda tundlikum, kui näiteks lillelõhnas olevatele ühenditele monoterpeenidele.

Linnaõhus võib inimene varakevadel haista aga erinevaid saasteaineid. Kevadise tugevama päikesekiirgusega tekivad erinevad fotokeemilised reaktsioonid. "Seda nimetatakse ka fotokeemiliseks suduks, mis tekib, kui õhk on hägune ja tükk aega ei saja vihma, mis õhu ära puhastaks. Mõnel kevadel võivad kaunis kõrgele tõusta need näidud," kirjeldas Niinemets. Samuti võib kevadel linnas haista teravalõhnalisi aldehüüde. Linnaõhu murekoht on taimeteadlase sõnul seegi, et lehte minevad puud neelavad õhusaastet suures koguses endasse.

Asukohast olenemata lisavad kevadidsele lõhnabuketile oma osa lehte minevad taimed. Niinemetsa sõnul sisaldavad pungad palju terpenoidseid ja bensenoidseid ühendeid. See tähendab, et eriti, kui pung saab märjaks, vallandub õhku üsna meeldiv ja lillelõhnast veidi raskem aroom.

Pungad on teaduri huvitavad kas veel sellegi poolest, et mesilased koguvad nende pealt vaiku ehk endale kitti. "Vanasti kasvatati kitirohtu: võeti raamide küljest kitt ja lahustati etanoolis. Saadud rohtu määriti peale ja võib sisse võtta," rääkis ta. "Ameerikas väga sageli korjataksegi paplitelt pungad, keedetakse ja saadakse ekstrakte, mida kalli raha eest müüakse."

Lavale astuvad lilled

Kevade arenedes lisandub mulla- ja lehelõhnale ka õite lõhnapilv. "Eelkõige lõhnavad just need õied, mis on putuktolmeldatavad," sõnas Ülo Niinemets. Võrdluseks on näiteks kask, pappel ja sarapuu tuultolmlejad, kes mesilaste ja kimalaste tähelepanu nimel ei pinguta. Nemad paiskavad oma seemned tuulega õhku, mis inimesele võib tähendada näiteks häirivat paplivilla.

Teaduri sõnul ei lõhna tuultolmlejad kuigi tugevalt. "Natukene need lõhnavad, aga inimese nina eriti ei tunne. Kui kase urbasid nuusutada, lõhnavad need küll teistmoodi, aga ikkagi on see pigem pungalõhn kui meeldiv lillelõhn," võrdles ta. Nektarit koguva putuka jaoks tuultolmlejate lõhn kuidagi meelitav ei ole.

Seevastu näiteks sirelid ja ebajasmiinid võivad oma lähiümbruse tuulevaikse ilmaga päris tugevalt lõhnama panna. Mida eredamalt päike õitele peale paistab, seda enam aurustub neist lõhnaühendeid. "Õite lõhn levib tuulega väga kaugele," kirjeldas Niinemets. "See võib levida sadu meetreid või isegi kilomeetri, kust siis mesilane tuleb. Kõigepealt tuleb ta lõhnasignaali järgi, ja kui ta juba piisavalt lähedalt õit näeb, siis on visuaalne pool väga-väga oluline."

Lilleõite ja pungadegi lõhna koostisest leiab lugejale arvatavasti tuttavad ühendid limoneeni ja linalooli. Mõlemaid lisatakse sageli majapidamiskemikaalidele. "Neid kasutatakse hambapastas, kosmeetikatoodetes ja igasugu puhastusvahendites, et need lõhnaks hästi," loetles Niinemets. Limoneeni molekulid võivad tema sõnul olla kiraalsed ehk üksteise suhtes peegelpildis kujuga nagu näiteks inimese käed. Kiraalsuse tõttu võib nii inimene kui ka putukas haista limoneeni molekuli lõhna erinevalt. "See võib-olla terav lõhn, aga võib olla isegi meeldivalt sidrunilõhnaline," seletas teadur.

Sõltuvalt liigist lillelõhna koostis erineb, näiteks võivad seal tooni anda hoopis bensenosoidsed ühendid. Samuti võib erinevat liiki lillede õites varieeruda terpenoidsete ühendite vahekord. "Lõppkokkuvõtteks, võib-olla õied emiteerivad täpselt sama palju neid ühendeid kokku, aga lihtsalt ühendite koosseis on kergelt erinev ja nina tunneb lõhna hoopis teistmoodi," tõdes Niinemets.

Lõhn võib õhus olla ka inimese tundmata

Loodus lõhnab kevadel igal moel, kuid inimese nina haistab seda kõike näiteks võrreldes koera või kassi ninaga viletsalt. Nagu öeldud, võib inimese nina väga teravalt haista niinimetatud kapsalõhna, ent jääda terpeenide lõhna tundmises tagasihoidlikuks. Niinemetsa sõnul on inimese nina veel tundetum aga näiteks etanooli suhtes. "Kui juba alkoholilõhnad on inimesel juures, siis on etanooli kontsentratsioon hingeõhus väga kõrge," märkis ta.

Veel heljub sisereuumides õhus erinevaid aldehüüde, mis on aromaatsed, ent kahjulikud ühendid. "Meie nina neid ei tunne, sest see on nii tundetu," selgitas Niinemets. "Samas see ei tähenda, et aldehüüdidel inimesele mõju ei oleks. Pikaajaline mõju madalatel konsultatsioonidel võib neil täiesti olla."