Linnakeskkonnas on tühermaad äärmiselt olulised ökosüsteemid. Et Tallinnas pole rohealasid just ülemäära palju, on tühermaadest palju abi ning need pakuvad pelgupaiku väga erinevate vajadustega liikidele.

Linnalooduse märkamine vajab treenitud silma

"Tühermaade mullad on mitmekesised ning pakuvad äärmuslikke tingimusi — näiteks väga happelist või väga aluselist kohta. Mõni veelombike meeldib niiskust vajavatele taimedele, sealsamas kõrval on aga liigid, kes eelistavad kuiva," selgitas Vacht.

Ligi kümne aasta tagused andmed näitasid, et Tallinnas on seitse protsenti tühermaid. Tänaseks on osakaal ilmselt langenud, kuna neid kiputakse täis ehitama. Tühermaad asuvad sageli atraktiivsetes paikades ja linna tihendamise käigus jäetakse tähelepanuta asjaolu, et tegemist on väärtuslike ökosüsteemidega.

Inimesed kipuvad linnaloodust märkama eelkõige siis, kui seda esitletakse neile pargi kujul. Piret Vacht toob välja, et teadlased ja keskkonnaaktivistid on püüdnud laiema avalikkuse silmi avada asjaolule, et mõningad Tallinna kõige mitmekesisemad paigad ongi justnimelt tühermaad, nagu näiteks Astangu ja Paevälja.

Kui Kesk-Euroopa tühermaa uuringute keskmes on väga saastunud alad, siis Piret Vachti sõnul jäävad Tallinna tühermaade puhul ohtlike ainete näitajad enamasti normi piiresse. Pigem avaldab sealsele elurikkusele negatiivset mõju inimese aktiivne toimetamine, mis tühermaa kooslusega ei arvesta: ehitustegevus, asjade ladustamine või "tühja koha" lumesulatusväljakuna kasutamine.

Mullavetikatest ökosüsteemi insenerideni

"Ökoloogiliselt kõige väärtuslikumad on kuni paarikümne aasta vanused tühermaad. Just neis on hea tasakaal ja palju liike," selgitab Vacht.

Arvatakse, et vetikad elavad vaid vees, aga tegelikult on neid palju ka mullas ja sageli ongi just nemad esimesed, kes tühermaad asustama hakkavad ning teistele organismidele teed rajavad.

"On ka mitmeid mikrolülijalgseid, kes asustavad ala suhteliselt kiiresti, kui mullateke algab ja toituvadki nendest samadest vetikatest. Hiljem, kui muld on piisavalt tüse, saavad siia tulla suuremad liigid nagu näiteks vihmaussid, keda kutsume ökosüsteemide insenerideks," avab Vacht koosluste arengulugu.

Kui vanasti keskendus looduskaitse pigem üksikute liikide eest hoolitsemisele, siis tänapäeval ongi esiplaanile nihkunud just kooslused. "Igal liigil on oma ainulaadne väärtus ja on ka selliseid liike, kes loovad teistele liikidele elupaiku," tõdeb Vacht.

Mullaökosüsteemis täidab iga organism mingit konkreetset rolli. Mõned ametid on Vachti sõnul aga dubleeritud: "Seda võiks võrrelda ettevõttega, kus oleks hea, kui raamatupidajaid oleks mitu. Kui üks jääb haigeks, siis teine saab vajaliku töö ära teha. Samamoodi on ka mullas — igal üksusel on oma amet. Kui neid dubleerivaid tegelasi jääb väheks, siis võib tekkida probleeme, sest osa mullaringest ei toimi enam nii nagu vaja."

Linnakeskkonnas on mulla olulisteks funktsioonideks vee hoiustamine ja filtreerimine, süsinikusalvestamine ja toitaineringes osalemine. "Muld on elurikkuse varamu," võtab Vacht teema kokku.