"Kui 20 aastat tagasi suudeti enam-vähem täpselt ennustada järgmise päeva ilma, siis praegu võime enam-vähem uskuda nelja päeva ilma. Enam kui seitsme päeva taha ennustamine on juba täiesti kahtlane," tõdes klimatoloog. Kuigi teaduslikel alustel tehakse prognoose ette ka kuuks ajaks ja kauemakski, teavad nende koostajad, et väga tõenäoliselt päris täpselt kõik nii ei lähe. Nõnda pole ime, et suuremate ilmakeskuste prognoosid võivad üksteisest märkimisväärselt lahkneda.

Ennustustega mööda panemine on maksnud aga Isegi viimasel poolsajandil nii mõnegi sünoptiku elu. Näiteks lintšiti ühes Peruu linnas veel 1970. aastatel ilmaennustaja, kes prognoosis paduvihma asemel päikselist päeva. Eksimuse tulemusel hukkus 14 inimest. Eestis pole nii kaugele mindud. "Meie sünoptikuid on ähvardanud üks vihane mees Tallinnas jahipüssiga maha lasta, aga tal olid ka muud vaimsed probleemid," meenutas Kallis.

Eestis on ilma ennustamine eriti raske. Kohaliku äikese kõrvale jättes kohalikku ilma siinmail praktiliselt polegi. Sellest suurema osa määrab hoopis Atlandi ookeani tsüklonite-antitsüklonite käitumine. Läänest saabuvad nende tõttu Eestisse tormid ning idast ja põhjast külmad õhumassid.

Samuti iseloomustavad riiki suured kohalikud erinevused. "Võime olla territooriumilt väike riik, kuid ilma poolest suur. Isegi viie kilomeetri raadiuses võib erineda kümne päeva sademete hulk 20 korda. Temperatuuri poolest oli hea näitena 2012. aastal Kurelas Piusa jõe lähedal -33 °C ja samal ajal Ristnas -3 °C, nii et kontrastid on määratud," sõnas klimatoloog.

Paremini ei käi ilma ennustamisel ka seapõrna- ja teiste loodusmärkide lugejate ja korüfeede käsi. "Neid on Eestis ikka olnud, alates Vadim Želninist, kes oli kaunis tuntud oma seapõrna ja muude näitajate varal ennustamisega. Viimastel aastakümnetel läksid need tal muidugi üsna nässu ja kolhoosnikud said vihaseks, kui nad kuiva ilma lootes heinaloo maha jätsid," märkis Kallis.

Praegu tegutseb Eestis aktiivselt umbes kuus ilmatarka, kelle ennustused peavad Kallise mõnel aastal paika üllatavalt hästi. "Minu kunagine juhendaja professor Heino Tooming ütles, et kui meil on kümme ilmatarka, siis ühel-kahel võib ennustus päris täpselt paika minna. Me ei suhtu nende tegevusse halvasti, las nad ennustavad," leidis klimatoloog. Süstemaatilist ülevaadet pole siiski veel keegi Eestis koostanud, kas või kui sageli ilmatarkade ennustused täide lähevad.

Sellegipoolest võib olla ilmatarkade ehk amatöörsünoptikute tegevusest kasu ka päris sünoptikutele. Tihtipeale põhineb nende n-ö kõhutunne aastakümneid tehtud ilmavaatlustel, mis aitavad täita Eesti 20 seirejaama vahele jäävaid lünki.

"Nende vaatlustel on väga suur väärtus. Võtame näiteks Einar Laretei Alatskivilt, kellel saab tänavu 50 aastat igapäevast ilmaolude ülesmärkimist. Kui ta pöörab tähelepanu nii klimatoloogia kui ka sünoptiku tööpõllule, siis on sel eriliselt suur väärtus. See on väga tore, kui inimene ei vaata niisama taeva poole, vaid teeb ka ülestähendusi," sõnas Kallis.

"Nad ei ole meie konkurendid ja meil on nendega päris head suhted. Kohalikud ilmatargad ja professionaalid saavad ikka kord aastas kokku ning arutlevad ilma üle," lisas klimatoloog.