Eestlaste kultuurimälus leidub lugematul hulgal erinevaid ilma ja aastaaegadega seotud ütelusi. Küll toob külm jaanuar sooja suve ning siis ennustavad märtsi vihmad sadu sügiseni – mida uskuda ja mida mitte? Novaator lasi lugejatelt laekunud kevadisi rahvatarkusi hinnata keskkonnaagentuuri klimatoloogil Ain Kallisel. 

Paljajalu tohib õue kõndima minna alles peale esimest äikest. Siis on kindel, et maapind on piisavalt soe.

Kallise sõnul esineb äikesestatistika põhjal Eestis 94 protsenti äikesest tõesti maist augustini. Kui aga küsida, millal on aasta esimene piksepäev, peab arvestama, et tegelikult välgub taevas iga kuu, sealhulgas südatalvel. Näiteks registreeriti aastatel 1821–1940 jaanuaris ja veebruaris 13 ning märtsis 17 äikesega päeva. 

"Nii, et see rahvatarkus päris täpne just pole. Muidugi on päriskevadel ja suvel palju meeldivam paljajalu ringi tatsata. Tänavu algas äikese hooaeg aga õige hoogsalt – aprillikuu rekordiga 19. aprillil, kui Lääne-Virumaal ja Lõuna-Eesti registreeriti 1697 pilv-maa-välku. Järgnevatel päevadel oligi maapind Tartumaal 25 kraadi ümber," sõnas klimatoloog. 

Kartuli võib maha panna alles siis, kui kannatab palja tagumikuga mulla peal istuda.

"See on väga levinud agrometeoroloogiline näitaja! Sellisel viisil on määratud peale kartuli ka lina külviaega. Ainuke häda on selles, et palju sõltub ka mullatüübist, kasvukohast, kartulisordist ning muidugi katsetaja mõõtevahendist," nentis Kallis.

Klimatoloogi sõnul tuleb seemnemugulad istutada sooja ja kuiva mulda umbes 10 sentimeetri sügavusele. Eelidandamata mugulate jaoks peab mullatemperatuur sellel sügavusel olema kõrgem kui 8 ⁰C. Esmaspäeval, 21. aprillil oli näiteks Tartu-Tõravere ilmajaamas kell 14 mullaruudul pinnatemperatuur 22,1 ⁰C, 10 sentimeetri sügavusel 14,9 ja 15 sentimeetri sügavusel 12,8 ⁰C. 

Kartul tuleb maha panna siis, kui toomingas õitsema hakkab.

Ain Kallise sõnul tuleb peale antropoloogiliste näitajate kartulikasvatajatel tõesti pöörata tähelepanu ka fenoloogilisele kalendrile. Andmed näitavad, et toominga õitseajal on muld sobivaks soojenenud. Näiteks on ilmateenistuse andmetel kevadpealinnas Türil keskmine toominga õitsengu algus 19. mail, varaseim 29. aprillil 1990 ja hiliseim 8. juunil 1955. Kõige varem hakkab toomingas õitsema Läti piiril ja Mandri-Eestis ning tunduvalt hiljem Hiiumaal. 

Samas tasub Kallise sõnul külvates kinni pidada veel teisestki agronoomide tarkusest: "parem panna mugul mulda pigem veidi hiljem kui varem. 

Kui peet enne leheristipäeva maha panna, siis ta kasvama ei hakka.

"Vaat peedi panekuga mul suuri kogemusi pole. Jaheda ilmaga kipub ta ilmselt kiratsema, aga palju sõltub ka kevadest. Peale selle liigub ka leheristipäev usupühana koos lihavõttega ringi: tänavu 22. mail, mullu 2. mail, aastal 2008 aga sootuks 24. aprillil, kui õhusooja nappis 10 kraadi ümber," tõdes klimatoloog. 

Tema sõnul tuleks arvestada sellega, et leheristipäeval ei tohi mingil juhul midagi häirida, mis maast välja kasvab või toitu saab. Kõigele taolisele tuleb anda hingamisruumi. Kes leheristipäeval seda keeldu rikub, nägevat Kallise sõnul suvel hirmsat vaeva umbrohuga. Halvemal juhul hakkavat aga kõik maast kasvav suvel niimoodi vohama, et lämmatab ka selle, kes leheristipäeval rohule hingamisruumi ei jätnud.

Paremini peavad paika lühiajalised prognoosid

Ain Kallise sõnul on taolised rahvatarkused ja vanarahva ilmaennustused kujunenud sajandite jooksul elulise vajaduse järgi. Usk nende paikapidavusse püsis pikalt. Näiteks kirjutati veel 1898. aastal ühes USA väljaandes, et iga vana lehm olla parem ilmaprohvet kui ilmaennustused ajalehtedes.

Kallise hinnangul kipuvad rahvatarkustes paremini paika pidama just lühiajalised prognoosid. "Näiteks, kui kuul (päikesel) on ring ümber, tuleb sadu ja tuult, tähendab, et läheneb tsüklon sooja frondiga. Kui tähed vilguvad, siis keerab sajule, tähendab, et õhk on niiskemaks muutunud. Kui hommikul on paks kaste maas, tuleb ilus ilm. Mõned biometeoroloogid on soovitanud uurida seoseid ka loomade käitumise ja ilma vahel: näiteks kui rebane haugub, tuleb tuisku. Kui tihane ulualla tikub, tuleb äkiline külm," näitlikustas ta. 

Mõnevõrra kehvemini on ajahambale ja teaduse arengule vastu pidanud pikaajalised prognoosid. Näiteks pole leitud mingit usaldusväärset seost talvise ning suvise külma ja sooja vahel. Pigem järgneb klimatoloogi sõnul külmale talvele sageli jahe ja vinduv kevad mitte kuum suvi.

Samas on vanasõnade ning rahvalike tähtpäevade seostamine ilmadega Kallise sõnul raske juba seetõttu, et 1918. aastal toimus kalendrireform, millega kaasnes nihe tähtpäevades ligi kaks nädalat.