Kas kartul on tärkliserikas teravili või juurvili? Väsinud inimene võiks taolise küsimuse peale endisest rohkem närvi minna. Päevad muutuvad kurnavaks ju energia raiskamise tõttu. Energia ei kao läbi liigutuste, vaid vaimse koormuse tulemusel. Taolised küsimused sobivad ilmestama mõistusest energia varastamist.

Küsimus on esitatud aga tõsiselt. Arenenud riikides kehtestatakse toitumisjuhiseid. Need on midagi majakataolist, mille suhtes joondavad end inimesed ja organisatsioonid, tehes toitumisotsuseid. Toitumisjuhised on aluseks riiklikele toitumisprogrammidele ja mitmesugustele rahvatervise algatustele. Aja jooksul tuleb teadmisi juurde, mistõttu on vaja toitumisjuhendeid perioodiliselt uuendada.

USA riiklik tervishoiuministeerium vaatab toitumisjuhendeid üle iga viie aasta järel. Sellega seoses tõstatus ja sissejuhatuses toodud kartuli klassifitseerimise küsimus. Majandusleht The Wall Street Journal kommenteeris uudset peataolekut artiklis, avades teemapüstitust tõdemusega, et "botaanikud peavad kartulit juurviljaks, aga kas ka ameeriklased?".

Ülejärgmisel aastal kehtima hakkavaid toitumisjuhiseid ette valmistades kaaluvad ametnikud kartulite riisiga ühtsesse toitainerühma paigutamist. Eesmärk on päästa kartuli alt teised nn tervislikumad juurviljad. Soovitatakse ju kõikjal, et lapsed sööksid rohkem juur- ja köögivilju. Seda nad friikartulite näol ka hea meelega teevad, jättes ülejäänud värvilisema kraami kokkadele.

Olgu meenutatud, et sarnasel põhjusel vaeti 1980. aastatel USA-s koolide toitlustamisnorme, kaaludes ketšupi ja piisava koguse tomatipastaga pitsa lahterdamist köögiviljaks.

Lugu reedab midagi muud kui inimeste suhtumist toitu. Juhtum reedab taastärkavat postmodernistlikku kiusatust asendada tõe poole püüdlemine sellest irduva vaidluse võitmisega. Inimesed vaidlevad, sest tõde on kujunemas tõlgendamise küsimuseks.

Vastuste nälga kustutatakse peamiselt allikast, mille tulemust iseloomustasid teadlased juba tosina aasta eest "Google'i efektina". Olukorras, kus seistakse silmitsi tõsise probleemi või küsimusega, vabastatakse end vaimsest pingutusest ja vaadatakse vastust ekraanilt. Juhul kui see on kooskõlas kehtiva mugavusega, võetakse seda tõena. Vastuolu eiratakse aga kellegi vandenõu vmt.

Probleem pole pelgalt vastuste esitamises. Eelmisel aastal avaldatud teadusülevaates pöörati tähelepanu inimeste ja loomadega tehtud biopsühhosotsiaalsete uuringutega kogutud tõenditele, et krooniline sensoorne stimulatsioon mõjutab aju arengut, suurendades kognitiivsete, emotsionaalsete ja käitumishäirete riski noorukitel ning noortel täiskasvanutel.

Teadlased pidasid silmas ülemäärast ekraaniga kokkupuute kaudu saadavat kroonilist erutust, mille tagajärjel meenutavad nad vanemaid täiskasvanuid, kellel esinevad dementsuse varase staadiumi kerge kognitiivse kahjustuse sümptomid, sealhulgas keskendumisvõime ja orientatsiooni halvenemine, hiljutiste ja mineviku mälestuste ununemine, mahajäänud sotsiaalne hakkamasaamine ja puudulik enesehooldus.

Teadaolevalt muudab liigne ekraaniaeg ajus halli aine ja valge aine mahtu, suurendab psüühikahäirete tekkimise riski ning halvendab mälestuste tekkimist ja õppimisvõimet, mis on teadaolevad dementsuse riskitegurid, märgiti uuringu selgitavas osas. Teadlased esitasid hüpoteesi, et liigne ekraaniga kokkupuude kriitilistel arenguperioodidel põhjustab kergeid vaimseid häireid varases ja keskmises täiskasvanueas. Selle tulemuseks on varajase dementsuse märkimisväärselt suurenenud esinemissagedus hilisemas täiskasvanueas.

Siia võib lisada 10 000 bürootöötaja tootlikkust käsitlevas tööjõu indeksi raportis tehtud tähelepanekud, et tööpäevas on ideaalset keskendumisaega umbes neli tundi. Rohkem kui kaks tundi päevas koosolekutel veetmine tähistab samas murdepunkti, millest alates enamik töötajaid tunneb end ülekoormatuna. Samuti teab enamik töötajaid omast kogemusest, et pauside tegemine parandab nende tootlikkust ja heaolu. Ometi tunnistavad umbes pooled, et nemad pause ei pea või teevad seda harva, leitakse raportis.

Kontoris lisatundide tegemist peeti aastaid märgiks suuremast tootlikkusest, mida võis kanda isegi aumärgina. Alles nüüd hakatakse aru saama, et üleaja töötamine langetab tootlikkust. Tegemist on langeva vaimse suutlikkusega.

Selle mõjul avalduvad kaks efekti. Aju dikteerib läbi isu tarbima suurema energiatihedusega toitu. Samas veel poole aruga mäletades, et see peaks olema "tervislik", eeldatavasti mõni juurvili. Nõnda süüakse friikartuleid ja vaieldakse, kas see on riis või banaan.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".