"Mulle näib, et kõik uus, eksootiline ja moodne ehk see, mida kutsutakse innovatiivseks, on automaatselt lahe. Samas kõik, mis tegelikult on aastakümneid olnud traditsiooniline talupojatarkus, seda pole," võrdleb Viini Kesk-Euroopa ülikooli järeldoktor Lilian Pungas. Sarnast hoiakut kohtasid Pungas ning Tallinna Ülikooli vanemteadur ja Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise teadur Bianka Plüschke-Altof ka aastatel 2017–2020 Eestis eri liiki linnaaedu uurides. 

Täpsemalt huvitas uurijaid, milline on suhtumine datšadesse ja kogukonnaaedadesse postsotsialistlikus linnas, kus valitseb neoliberaalne ehk vaba turgu pooldav mõtteviis. Selleks tegid nad intervjuusid aednike endi, aktivistide ja linnaametnikega. Oma uuringu tulemusi tutvustasid nad hiljutises konverentsiettekandes. "Väidame, et n-ö nõukamaiguliste datšade maine sai pihta, sest Eestis oli üleminek turumajandusele suhteliselt järsk ja ulatuslik, vallutades ka linnaplaneerimise," põhjendab Plüschke-Altof.

Harjumus vs teadlikkus

Lilian Pungase sõnul on Eesti inimeste datšade suhtes tõrjuv hoiak seotud paljuski kohaliku ajalooga. "1990. aastatel tekkis narratiiv, kuidas "Nüüd oleme iseseisvad ja jätame Nõukogude aja selja taha. Minetame selle ning sellega koos mingil määral ka venelased, selle aja aiad ja isetegemise viisid"," sedastab ta. 

Pungas meenutab oma esimest sõitu Ida-Virumaale, et seal intervjuusid teha. Teel peatus teadur väikesel maalaadal, kus kohalik preester väljendas tema datša-huvi suhtes imestust. "Ta ütles mulle: "Aga mida te sinna lähete? Minu arust venelased teevad seda lihtsalt sellepärast, et nad teistmoodi ei oska. Samas Eesti toidukasvatajad on tegelikult ökod". See on tragikoomiline näide, kuidas isegi Eesti preester arvab, et venelastest datšnikel pole ökoloogilist maailmapilti," meenutab Pungas.

Sarnast postkolonialistlikku mõtteviisi, kus kõik minevikku jäänu on halb, kohtab teaduri sõnul kogu Ida-Euroopas. Saksamaalgi leidub moodsate kogukonnaaedade kõrval palju Schrebergarten'eid ehk äärelinnas või raudtee veerel asuvaid väikesi aialappe. Pungase sõnul saadab neidki aedu kehvem maine: "Väga tihti kohtab kuvandit, et seal on natuke konservatiivsema maailmapildiga vanad inimesed, kes söövad oma šašlõkki või Bratwurst'i."

Bianka Plüschke-Altofi sõnul näitasid intervjuud, et eri tüüpi aednikud ise tingimata vastandumist ei näe. Pigem tekib aedade erinev kuvand meedias ja linnaplaneerijate tasandil. "Mõlemad aednikud teevad sisuliselt sama asja. Datša-aiad teevad seda palju suuremas mastaabis ja nimetavad oma tegevust teistmoodi," osutab Plüschke-Altof. 

Teaduskeeles kasutatakse datšnike tegevuse kirjeldamiseks mõistet vaikne jätkusuutlikkus. "Datšnikud praktiseerivad valdavalt väga jätkusuutliku agroökoloogilist potipõllumajandust. Nad ei tee seda aga ainult sellepärast, et olla jätkusuutlikud mahetalunikud, vaid see on nende jaoks tihtipeale talupojatarkus," selgitab Pungas. Praegu valdab uurijate sõnul aga ühiskonnas mõtteviis, kus tegevusi väärtustatakse algpõhjuse tõttu erinevalt: harjumusest datša-aia pidamine pole justkui sama väärtuslik tegevus, kui teadlikult jätkusuutlikuna paista üritav kogukonnaaiandus.

Sama sisu uues kuues?

Nagu intervjuudest nähtus, otsivad inimesed datšast ja kogukonnaaiast tegelikult sarnaseid hüvesid. Lilian Pungase sõnul käivad toidukasvatus ja kontakt loodusega mõlemas aias käsikäes. "Kui pargis jalutamine on passiivsem loodusega kooskõlas tegutsemine, siis "näpud mulda" on aktiivsem koostöö loodusega," võrdleb ta.

Bianka Plüschke-Altofi sõnul peab mõlemas aias eristama inimeste soove nende tegelikest võimalustest. "Näiteks kogukonnaaedades lihtsalt ei ole turu-loogikast lähtuvas linnaplaneerimises, kus ruum rohelisusele justkui väheneb, enamasti piisavalt ruumi, et keskenduda ainult toidu kasvatamisele," toob ta välja. 

Teisalt pole ka kõik datša-aiad aiasaadustest lookas. "Kaks pereinimest on palgatööl, neil on kaks väikest last ja nad lihtsalt ei jõua iga päev sinna kastma minna," põhjendab Pungas. Pigem on suuremas mastaabis toidu kasvatamiseks aega pensionäridel ja lastega kodus olevatel noortel emadel. Samuti ei viitsi inimesed Pungase sõnul enam raskemaid toidusaadusi nagu kartul ise kasvatada: "Võõrandumine omakasvatatud toidust on kasvanud ja enam ei olda valmis sellele nii palju aega kulutama."

Ehkki kahe aiatüübi vastandamine tuleb pigem väljaspoolt kui aednike keskist, tõdeb Pungas, et üks siiski müüb rohkem kui teine. Kogukonnaaiad panevad rohkem rõhku välisele ilule ja erinevalt poolprivaatsetest datšadest on need avalik ruum. "Aiakogukonnad teavad seda ja nad on end strateegiliselt nii kujundanud," märgib Plüschke-Altof. 

Kui datšad olid linnaruumis juba olemas ja paiknesid turunduslikult vähem väärtuslikel aladel, siis kogukonnaaiad pidid turuloogikal põhineva linnaplaneerimise oludes endale ise ruumi tekitama. "Sellepärast tegid kogukonnaaiad seda strateegiliselt. Nad arvestasid esteetiliste ootustega linnaruumile ja on hästi palju tööd teinud selleks, et ümber lükata aianduse nõukaaegset kuvandit. Ennast esitlevad nad strateegiliselt jätkusuutlikkusse panustajana," selgitab Plüschke-Altof.

Pungase sõnul kirjeldab kogukonnaaedade suurenevat toetust turuloogikast lähtuva linnaplaneerimise kontekstis tihtipeale nn rohegentrifikatsioon. Sel juhul eelistavad linnaplaneerijad jõukamatele inimestele mõeldud pool-sümboolseid rohealasid, samal ajal kui senised vaesemad kohalikud tõrjutakse üha suurenevate kinnisvarahindade või lepingute lõpetamisega välja. "Datšaaiad või individuaal-aialapikesed on alati sellisel neoliberaalsel linnaarengul pigem ees ja kogukonnaaiad pigem lükkavad seda takka," võrdleb teadur. 

Võrreldes uuringu algusega 2017. aastal ei ole vastandumine datša-aiandusele Plüschke-Altofi sõnul aga enam nii tugev. "Sellele on kaasa aidanud osalt aednike teemapäevad ja sarnased üritused, ent ka üldine fooni muutus kliima- ja rohelepete valguses," osutab ta. Pungase sõnul on ka foto- ja kunstiseeriad, nagu näiteks Annika Haasi "Lennukivaatlejad", aidanud osal ühiskonnast uuesti datša-aedade omanäolist väärtust näha.

Jätkusuutlik ja roheline linnaruum on teadurite sõnul kõigi linlaste huvides: osalt seetõttu, et kogukonnaaiad kaitsevad liigirikkust, hoiavad rohealad linnu kuumal suvel jahedamana ja pakuvad alternatiivseid ajaveetmiskohti, mis ei eelda millegi tarbimist. "Peaksime rohkem tunnistama, et mõlemad aiatüübid on oluliselt sellesse panustanud, lihtsalt igaüks omal viisil," osutab Plüschke-Altof. Teisalt toetavad datša-aiad just vanemate inimeste tervist. "Kui nad tarbivad tervislikku toitu, elavad tervisliku elu ega veeda vanaduspõlve korteris teleka ees, siis on meie huvides, et see praktika ei hääbuks," tõdeb Pungas.

Lilian Pungas ja Bianka Plüschke-Altof esinesid ettekandega "Same, same but different? The "right" kind of gardening and the negotiation of neoliberal urban governance in the post-socialist city" ("Sama, kuid siiski erinev? "Õiget" sorti aiandus ja selle suhted neoliberaalse linnajuhtimisega postsotsialistlikus linnas") konverentsil "Sustainability in Practice" 31. oktoobril Tartus, Eesti Rahva Muuseumis.