"Peamine on, et kõigis kolmes riigis tuleks datšasid kindlasti tunnustada kui omaette eeskirju vajavat nähtust," ütleb Eesti Maaülikooli vanemteadur Anton Shkaruba. "Samas, kui mõni selline eeskiri luuakse, tuleb silmas pidada ka eeskirja eesmärki." Kui poliitikud lähevad pelgalt püüdma datšnikute hääli, pööramata keskkonnaküsimustele suuremat tähelepanu, ei muutu uurija sõnul midagi paremaks.

Mis siis datšadega üldse halvasti on, et poliitikud nende olukorda muutma peaks? Nimelt näitas Shkaruba ja kaasutorite tehtud uuring, et kunagi nõukogude inimesele teatavat iseseisvust pakkunud puhke- ja aialapikesed kätkevad endas praeguseks hulganisti varjatud probleeme. Autorid kõrvutasid datšasid Venemaal Pihkva rajoonis, Valgevenes Mahilioŭ linna ümbruses ja Ukrainas Harkivi linna ümber. "Eestisse tulles mõistsime, et näiteks Tartu ümbruse datšasid on juba hilja teiste piirkondadega võrrelda. Nägime, et neist on Tartu ümber saanud lihtsalt tavalised talud või eeslinnad," põhjendab uurija Eesti väljajäämist.

Endisest isemajandist pensionäride prügilaks

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on datšadel Anton Shkaruba sõnul omapäi kiratseda lastud. Kolmest uuritud riigist paistab suurima minnalaskmisega silma Ukraina, kus datša-krundi saatus sõltub suuresti maalapi asukohast.

"Harkiv on suur ja Ukraina standardite järgi üsna rikas linn. Seal on suur miljonäride ja isegi miljardäride kogukond," märgib Shkaruba. Samas paistab linn silma tohutu ühiskondliku ebavõrdsusega, mis peegeldub uurija sõnul ka linnalähedaste alade käekäigus. "Mõned maatükid linna külje all jäid silma kommertshuvidega arendajatele, kes püüdsid lapikesi võimalikult odavalt osta ja kallimalt maha müüa," lisab ta.

Linnapiirile jäävaid suvilakooperatiive püüti sel eesmärgil ka altkäemaksuga ära osta ja üksikuid datša-omanikke survestada. "Mida kaugemale aga Harkivist minna, seda vähem see maa kedagi väljastpoolt huvitab," ütleb uurija.

Suurest linnast 30 kilomeetri kaugusel ei huvita datšad kuigipalju ka datšnikke endid, sest Shkaruba sõnul harivad aialappe praeguseks peamiselt pensionärid. Kui Nõukogude ajal pidasid datšasid pigem jõukad linnainimesed, kes jaksasid kohalikele hooajatööde eest ka raha maksta, siis suhteliselt vaeste pensionäride rahakotirauad kohalikele enam ei avane. "Maakogukondade silmis muutuvad datšad millestki heast pigem ebavajalikuks nuhtluseks," tõdeb vanemteadur.

Pingeid kohalike ja datšnike vahel tekitab ka jäätmekäitlus. "Nõukogude ajal polnud see teab mis probleem, sest inimestel tekkis prügi palju vähem. Pakendeid oli vähem ja asju taaskasutati innukamalt, sest uusi asju oli raskem hankida," võrdleb Shkaruba. Nüüd viiakse suvemajakesse aga kraami, mis on linnas kasutamiseks liiga vanad või katkised. Kui asjad seal päriselt rikki lähevad, ei vaevu inimesed neid linna tagasi tooma, vaid poetavad kuhugi suvila lähedale metsa alla.

Vähemalt Ukrainas pole inimestel motivatsiooni midagi muuta, sest korralik prügivedu on kallis ja inimesed harjunud asju lihtsalt loodusesse viskama. "Maainimesed ise viskavad asju samamoodi kuhu juhtub. Mis peamine: nad ei taha, et datša-inimesed samuti nende viskekohti kasutaks. Datšnikuid peetakse selleks liiga võõrasteks," seletab Shkaruba.

Kullipilguga Valgevene ja autorohke Venemaa

Kui Ukrainas lastakse datšadel vaikselt hääbuda, siis Valgevenes ja Venemaal on datša seaduse silmis omaette eeskirjadega nähtus. "Valgevene on riik, kus datšad on üsna reguleeritud ja ma ise ütleks, et isegi väga ülereguleeritud," toob Anton Shkaruba esile.

Üks uuringu kaasautoritest pärines ise Harkivist Ukrainast ja märkas, et kui tema kodumaal ümbritsevad datša-kooperatiive prügihunnikud, siis Valgevenes on aialappide ümbrus puhas. Kohalikelt asja kohta uurides selgus, et Valgevenes jälgivad täitevasutused jäätmekäitlust kullipilgul. Loodusesse viidud prügi pannakse kohe mõne lähima datša-kooperatiivi süüks ning sealseid datšnikke ootavad karmid karistused.

"Keegi ei taha ju karistust ja inimesed püüavad oma prahi ära peita või kooperatiivist kaugemale sokutada. Teine võimalus on, et nad liituvad ametliku jäätmekäitlusega, mis on küll kallis, aga mõnikord ainus võimalus," tõdeb Shkaruba.

Valgevene karm käsi paistab välja ka näiteks veekasutuse poliitikas. "Kõik datšnikute puurkaevud peavad olema registreeritud ja kinni makstud. Inimesed püüavad sellest seadusest mööda hiilida ja riik neid omakorda tabada," kirjeldab uurija. Kokkuvõtlikult leiab ta, et Valgevene datšnike olukord on teistega võrreldes selgelt keerulisem.

Kui aga Ukrainas soovivad kohalikud omavalitsused end datšadest pigem eemale hoida, siis Valgevenes ja Venemaal saavad aiakeste omanikud tihti ka kohalikest hüvedest osa. "Neis riikides nähakse datšnike kui olulist segmenti valijaskonnas, mistõttu loob valitsus neile erimäärusi ja annab mõista, et pole neid unustanud," märgib Shkaruba. Häälte püüdmine tekitab taas konflikte, sest kohalikud omavalitsused ei vaimustu uurija sõnul ise datšnike hüvede kinnimaksmisest.

Venemaa eripärana toob uurija välja rohke autokasutuse: bensiin on seal odavam ja pensionid veidi suuremad. "Omal ajal käidi datšas ühistranspordiga, aga nüüd ei kasuta seda enam keegi. Kui toona oli maakondlikke ronge ja busse palju, siis nüüd mitte," ütleb ta. Autoga aialapi vahet sõitmine tekitab aga märkimisväärselt juurde õhusaastet.

Öko või ökk?

Riigist olenemata märkasid Anton Shkaruba ja kaasuurijad sedagi, et datšades ei valmi aiasaadused sugugi nii roheliselt kui võiks arvata. "Datšnikud kasutavad palju sõnnikuväetist, mis sisaldab rohkelt lämmastikku. Seda on nii palju, et näeme juba datšade põhjustatud lämmastikureostuse jälgi põhja- ja pinnavees," ütleb Shkaruba. Lämmastikku leidub palju ka aialappidel kasvanud toidus.

Teine taimekasvatusega seotud murekoht on uurija sõnul datšnike kogukondades levivad rahvalikud aiandusnipid. AIalapiomanikud leiavad kemikaalide kasutamiseks omi nippe, mida siis datša-kogukonnas lahkelt levitatakse. "Kogukonna sees on neil praktikatel suurem kaal kui mistahes väljaspoolt mulli tuleval infol," märgib Shkaruba ja hoiatab, et kemikaalidega katsetamine ei pruugi rahvatervisele hästi mõjuda.

Niisiis kaardistas uurimisrühm kolme riigi põhjal ära rea datšadega seotud murekohti. Shkaruba sõnul oligi nende eesmärk pakkuda tulevastele uurijatele ja kohalikele poliitikakujundajatele mingigi lähtekoht, kuidas rohepöörde valguses datšadele läheneda.

"Vaesed datšas elavad pensionärid tarbivad väga vähe ja toetuvad võimalikult palju isekasvatatud toidule. Samas tekib küsimus, kas me sellist elu neile inimestele tahamegi. Nad ei käitu nii jätkusuutlikult vabast tahtest, vaid karmist vajadusest," ütleb vanemteadur.

Datšasid ehk linnalähedasi aiamaasid jagati Nõukogude Liidus inimestele töökoha kaudu. Kui algselt pakuti neid rohkem poliitilisele, akadeemilisele ja kunstieliidile puhkekohaks, siis alates 1950. aastatest nende funktsioon muutus. Nõukogude kõikuva majandussüsteemi valguses said inimesed võimaluse endile ise värsket toidupoolist kasvatada.

Vajadus selle järele oli erinev ja Anton Shkaruba sõnul kasvatati Nõukogude Liidus lääne pool datšas rohkem lilli, ent mida ida poole, seda rohkem päriselt toitu. Tänapäeval tegelevad uuritud riikides aiandusega peamiselt pensionärid ja Shkaruba sõnul eelistab noorem põlvkond aega veeta pigem linnas.

Anton Shkaruba ja kaasautorid kirjutavad datšadest ajakirjas Land Use Policy.