Keskkonnaagentuuri peaspetsialisti Ain Kallise sõnul on inimeste ilmamälu üllatavalt lühike. Piisab vaid viiest aastast, et eelnevad kogemused tuhmuksid. Näiteks mäletatakse vaid ähmaselt 2010. ja 2011. aasta talve, mil lumi oli praegusega võrreldes erakordselt paks ja ulatas räästani. Kuna see mälestus on paljudel kadunud, tundubki praegune lumi ja stabiilne miinuskraadide periood millegi harukordsena.

Veelgi ilmekamalt on muutunud see, kuidas me külma tajume ja nimetame. Kallis meenutab oma nooruspõlve, mil "pakaseks" loeti alles öist temperatuuri vahemikus -20 °C kuni -25°C kraadi. Tänapäeval võib meediast aga lugeda "miinus 12-kraadisest pakasest".

See nihe pole siiski vaid psühholoogiline. Kallise hinnangul mängib olulist rolli tuulekülm. Kui termomeeter näitas neljapäeva hommikul Tartus -14 °C kraadi, tundub see tuulise ilmaga nahal nagu -20 °C kraadi. Just see tajutav külm ongi see, mis paneb inimesi praegust ilma karmiks pidama.

Kallise sõnul on tänavune jaanuar pärast erakordselt sooja detsembrit aga tõepoolest krõbe.  Samas kuuleb sarnast kurtmist mujaltki maailmast. Ilmastik on muutunud heitlikuks ja inimesed mugavaks. Isegi naaberriigis Venemaal tõdetakse üha sagedamini, et inimesed pole enam harjunud tõelise "Vene talvega". Kui kraadiklaas vajub seal 20 pügalat alla nulli, tundub see kohutav, ehkki mõnes kohas tuleb rinda pista ka -40°C külmakraadiga.

Kus on soojenemine?

Külmalainete ajal tõstatub sageli küsimus: kuidas see kliima nüüd ikkagi soojeneb, kui õues külm on? Ain Kallise sõnul vaatavad klimatoloogid trende 30 aasta lõikes, kuna üksikud aastad pole määravad. Kui perioodil 1901–1930 oli Eesti aasta keskmine temperatuur 4,7 °C kraadi, siis praeguse alusperioodi (1991–2020) keskmine on tõusnud 6,3 °C kraadini. Ligi kahe kraadine erinevus on kliima mõistes väga suur muutus.

Seejuures on Läänemere piirkonnale suured ilmastikuhüpped lausa loomuomased. Kui 1987. aasta jaanuaris mõõdeti Eesti ajaloo madalaimad temperatuurid, mis põrmustasid ka kurikuulsa sõjaaja pakase, siis registreeriti vaid kaks aastat hiljem, 1989 mõõtmisajaloo kõige soojem aasta. Kaks täiesti vastandlikku äärmust mahtusid sisuliselt ühe hingetõmbe sisse.

Seega on üksikud külmemad aastad osa kliima loomulikust kõikumisest. Kui Eestis esinebki kolm kuni viis lumisemat ja külmemat talve järjest, on see vaid ajutine hälve. Alates 1950. aastatest, ja eriti viimase poole sajandi jooksul, on Eesti keskmine õhutemperatuur kaljukindlalt soojenenud.

Ilm kui importkaup

Eesti ilm sõltub suures osas välismõjudest – see on n-ö importkaup. Kohalikku ilma tekib vaid suvel äikese ajal, ülejäänud aja kujundavad olukorda suured rõhkkonnad. Praegust külma põhjustab Siberist lähtuv ja Venemaa tasandikku kattev hiiglaslik kõrgrõhuala, mis on laienenud Läänemere kohale. See blokeerib läänest tulevad soojemad tsüklonid ja suunab need lumesadudega Lõuna-Euroopasse.

Kuna antitsüklonitega ei kaasne soojendavat pilvkatet, jahtub maapind selge taeva all kiiresti, eriti päikesetõusu ajal. See mehhanism võimaldab temperatuuril langeda kohati alla –30 °C kraadi.

Muutusi kliimas tajuvad teravalt nii metsa- kui ka põllumehed. Soojemad talved tähendavad pehmet pinnast, mis takistab metsatöid, ning kahjurite levikut. Näiteks on kuuse-kooreüraskil nüüdseks Kallise sõnul juba kaks põlvkonda aastas. Samas võimaldab muutuv kliima kasvatada uusi põllukultuure. Kui varem peeti maisi subtroopiliseks taimeks, siis nüüd on leitud Eesti kliimasse sobivad sordid ja katsetatakse isegi bataadi kasvatamist.