Olümpiamängude jaoks toodetud tehislume kogus sarnaneb mahult Egiptuse Giza suurpüramiidiga, mis on 200 meetrit kõrge ning 190 meetrit lai. Selle koguse kunstlume tootmiseks kulub peaaegu miljon kuupmeetrit vett.

Kunstlume tootmine on  saanud suurte rahvusvaheliste võistluste puhul juba reegliks. Näiteks kerkis Torinos 2006. aastal temperatuur üle kümne plusskraadi, 2010. aasta Vancouveri olümpiamängudel tuli vihma tõttu helikopteriga asenduslund tuua. Venemaal Šotsis peetud olümpiamängudel ronis aga kraadiklaas päevasel ajal korduvalt isegi +10 °C ja +15 °C vahele. Pyeongchangis polnud 2018. aastal looduslikku lund aga peaaegu üldse.

Rahvusvahelised suusa- ja laskesuusaföderatsioonid kehtestavad radadele tiheduse, ühtluse ja vastupidavuse osas rangeid nõudeid, mida loodusliku lumega on sageli raske saavutada. Ülemaailmse soojenemise ja lumesadude heitlikkuse tõttu muutub väljakutse üha keerukamaks.

Ka Itaalias Dolomiitides kaetakse mehhaaniliselt toodetud lumega suur osa radadest. See tagab sportlaste ohutuse ja võistluste õigluse, kuid on kallis ja energiamahukas.

Kohalikud elanikud ja keskkonnaorganisatsioonid hoiavad olukorral silma peal, kuid on seda juba kirjeldanud kui mäe katmist ja hoiatanud kunstlume halva mõju eest kohalikule alpiökosüsteemidele. Kuigi lume tootmiseks kasutatav elektrienergia on 100 protsenti taastuv, siis vett kulub selleks märkimisväärselt. Kasutatav veehulk vastab keskmise 20 000 elanikuga linna aastatarbimisele. "Veega Põhja-Itaalias ei ole nii suur probleem, aga Lõuna-Itaalias on juba ka tarbeveega probleeme," märkis Tartu Ülikooli loodusgeograafia teadur Mait Sepp.

Ta nentis, et Itaalias on alpiliustike sulamisega suur probleem. See tähendab, et paiku, kus taliolümpiat korraldada, jääb üha vähemaks. "Teisalt jällegi tehnoloogia areneb ja tehislume tootmine ei ole ka Eestis enam probleem. Me oleme kolleegidega vaielnud, et võib-olla suusatatakse Eestis praegu tehislume peal isegi rohkem kui vanasti metsa all," ütles ta.

Kui aga tahta suurvõistlusteks naturaalset lund, siis neid kohti jääb üha vähemaks: Põhja-Norra, Skandinaavia ja Kanada. "Kui Itaalias on taristu olemas, siis põhjapiirkondades, kus on loomulikku lund, ei pruugi jällegi taristut olla," lausus ta.

Viimast kinnitab ka Olümpiakomitee palvel 2024. aastal 93 paiga sobivust hinnanud kliimateadlaste Robert Steigeri ja Daniel Scotti analüüs. Riskide maandamiseks tasub vaadata uute korraldajamaade ja isegi lõuna-poolkera suunas. Kui temperatuuritõus jätkub senises tempos ehk tõuseb 2050. aastaks 1,9 kraadini, võib 16 kohale joone peale tõmmata. Veel 25 kohas muutub mängude korraldamine riskantseks, mis jätab sõelale 52 paika.

Kunstlume eripärad

Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse teenekas lektor Kaarel Zilmer on muu hulgas ka suusaõpetaja. "Eks kunstlumi ole väga peen värk ja vajadus selle järgi on praegu väga suur. Kõik mäesuusakeskused, rääkimata võistluskeskustest ja ka üha kõrgemal mägedes vajavad seda. Tehnoloogia püüab korvata seda, et saaks ka madalamal sõita. Mingis mõttes on see paratamatus, et looduslikul lumel sõitmist jääb üha vähemaks," nentis ta.

Zilmer rõhutas, et suurüritustel, nagu ka praegune olümpia, peab rada vastama teatud nõuetele. "Kui ma ise olin veel suusaliidus aktiivne, siis ma olin lumekontrollis see nii-öelda garantii-isik, kes pidi ütlema, kas saab sõita Tehvandil. Ärajätmine on ju väga raske, sest kõik on planeeritud," meenutas ta.  

Garantii andmise puhul tuleb Zilmeri sõnul silmas pidada seda, kas rada kestab kogu võistluse vältel ja selle lõpuni. Selle tagamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid, näiteks soolalisandeid, mis aitavad lumel jäätuda ja kindlana püsida.

Kõige keerulisem olukord tekib hüppemägede juures. Kogu lumi on paigaldatud võrkudele, mis tõmmatakse mäe külge. Kui lumi muutub liiga raskeks, võib kogu võrgustik rebeneda. Sees toob kaasa mäe langemise ja hooaja ebaõnnestub. Mägede kasutuskõlblikuna hoidmine nõuab tähelepanelikkust ja pidevat hoolt, et võistlus saaks probleemideta läbi viidud.

Omal ajal suusatamise noortekoondisesse kuulunud ja Alutaguse tervisespordikeskuse juht Timo Juursalu nörjus, et kunstlumi sulab oluliselt aeglasemalt ning on üldiselt märjem, mistõttu jääb kunstlumi jäisem. Palju oleneb sellestki, mis oludes on lund toodeti. Kunstlumi on aga kallis lõbu võrreldes loodusliku lumega, mis sajab taevast alla tasuta.

Kunstlume raja hooldus on Juursalu sõnul paremini kontrollitav kui loodusliku lumega. Suurte rajamasinatega töötamiseks peab aga lumekiht olema piisavalt paks. Masinate taga asuvad freesid vajavad lumekihti, mille paksus onvähemalt 30 sentimeetrit kuni pool meetrit, et töö oleks tõhus.

Teisalt on kunstmägedes lund lihtsam paigaldada, sest masinad ei sõltu looduslikust lumest. Loodusliku lume puhul ei pruugi tagumine kiht olla piisavalt paks, mistõttu ei saa rajamasinatega korralikult töötada. Sellest tulenevalt on piisava lumekihi tagamine hädavajalik, et rajad oleksid hästi hooldatud ja turvalised.

Kaarel Zilmeri sõnul on kunstlumel teistsugune struktuur kui looduslikul lumel. Kuigi tänavu on olnud Eestis korralik talv,  ei ole see suusaradade mõttes üldse väga hea olnud. "Lumi on maha sadanud kõva pakasega ning vahepeal ei ole olnud ühtegi sula. Kõige parema raja saab siis, kui tuleb sula, siis jälle värsket lund, sula, värsket lund ja nii mitu kihti," rääkis ta.

See aasta sadas lumikate sisuliselt sooja maa peale. "Mõnes kohas on rada läbi külmunud, aga mõnes kohas võid suusakepi pehmesse mulda lüüa. Tartu Maratoni rada oli ka paljudes kohtades musti mutimulla hunnikuid täis, mis tähendab, et pinnas oli mutile veel nii-öelda aetav," rääkis ta.

Kunstlume rada on Timo Juursalu sõnul samas kõvem kui looduslik. Keskmiselt kipub olema kunstlumi poole tihedam, kuid teatud tingimustel võib erinevus olla mitmekordne. "Ma arvan, et kukkuda on kunstlumel mõnevõrra valusam. Samas saab ka loodusliku lume tugevaks pressida. Minu arvates on kõik suuremad võistlused viimasel ajal ikkagi kunstlumel olnud, et oleks kindlus olemas, et rada on võistluseks korralikult olemas," märkis Juursalu.

Kukkumise puhul mängivad Zilmeri sõnul olulist rolli lumekristallid. "Olümpial on ka näha olnud võistlusi, kus on sõidetud T-särkide väel. Kui sa lumekristalli peale lähed, siis see räsib su korralikult ära. Isegi ilma kinnasteta sõites võib kukkudes lumekristall nahaga päris palju pahandust teha," sõnas ta.

Kuna aga ilm on soe, on osa sportlasi lühikeses riides. "Ma just tulin suusatrennist. Mina vanainimesena pean kogu aeg kindaid korralikult käes hoidma, aga noorem inimene sõidab palja pea ja käega. Ma veel küsisin, kas külm ei ole, aga eks vereringe küsimus on ülimalt tähtis, noorel inimesel on see parem," ütles ta.

Kui lumi sajab alla koos tugeva tuulega, on see Zilmeri sõnul kõige hullem. "Kui tuleb tugeva tuulega, siis ta puhub lume laiali ja teatud paikades teda on piisavalt, teatud kohtades mitte. Omal ajal Käärikul me talve lõpus vaatasime, kuhu suuremad hanged metsade ja lagendike peal olid tulnud, ja sinna tegime järgmisel talvel rajad," rääkis ta.