Ämbliku mürgisus oleneb sellest, keda ta sööb
Ämblikke elab maailmas kümneid tuhandeid liike. Ämblikud on tavaliselt mürgised, mõned neist on aga mürgisemad kui teised, ja mõned veel eriti mürgised.
Millest selline mürgisuse mitmekesisus küll tuleneb, hakkas huvitama Iiri teadlasi.
Keith Lyons ja ta kolleegid Galway Ülikoolist vaatlesid lähemalt enam kui 70 ämblikuliiki ja kõrvutasid nende mürgi mürgisust nende teiste omadustega nagu näiteks kehakasv, tüüpiline toit, toidu hankimise meetod, seejuures võrgu kudumine või mitte kudumine.
Tulemused on nüüd avaldamist leidnud ajakirjas Biology Letters.
Selgus, et üks põhilisemaid mürgisuse määrajaid on ämbliku toit. Ämbliku mürk on nimelt suhteliselt täpselt kohandatud ämbliku saakloomadele mõjuma.
Kui ämbliku põhitoiduseks on putukad, siis toimib ka ta mürk kõige tõhusamalt just putukatele; kui aga toidu sekka võib sattuda näiteks pisiimetajad, siis on mürkki tõhus ka pisiimetajate suhtes.
See seaduspära aitabki autorite sõnul hästi seletada, miks just aeg-ajalt pisiimetajaist toituvate ämblike, näiteks Põhja-Ameerikast pärit musta leskämbliku mürk on ka inimese jaoks kange toimega.
Lyons ja ta kaaslased uurisid ka, kuidas võib mürgisusega olla seotud see, kas ämblik koob saakloomade püüdmiseks ka võrku või mitte, kuid siin ei õnnestunud neil mingit seost leida: mürgisemaid ja vähem mürgiseid on üsna ühtlaselt nii võrgukudujate kui ka mitte kudujate seas.
Lähtehüpotees oli, et võrgukudujad ämblikud on keskmiselt vähem mürgised, sest võrk aitab samuti kui mürk saaklooma liikumatuna hoida. Hüpoteesi kummutus oli teadlastele paras üllatus.
Ämblike mürki on teadlastel kasulik põhjalikult uurida muu hulgas seepärast, et neist võib leida aineid, mis võiksid olla aluseks näiteks uute ravimite loomisele. Samuti võib mürki uurides ehk paremini mõista, miks on mõned ämblikud näiteks võõrliikidena edukamad kui mõned teised.
