Avaldasime koos biostatistika teadur Ants Kaasikuga meta-analüütilise uurimuse, milles võrdlesime emaste ja isaste putukate valmikueelset suremust sõltuvalt toitumisest. Koondasime teaduskirjandusest uurimusi, kus putukad olid jagatud mitmesse katserühma, kellele anti erineval hulgal või erineva kvaliteediga toitu ning mõõdeti emaste-isaste suremust. Kokku leidsime sobivaid andmeid 85 putukaliigi kohta.

Analüüsi tulemusena selgus, et emased putukad on toidustressi suhtes tundlikumad kui isased. Kui küllaldasel ja kvaliteetsel toidul kasvanud putukate suremus oli madal ja sooti üsna võrdne, siis toidunappuses või kehval toidul oli emaste suremus märgatavalt kõrgem kui isastel.

Meie uurimus näitab, et toidustress annab putukaasurkonnale kahekordse hoobi. Nappival või kehval toidul kasvanud putukate kõrgem suremus langetab juba iseenesest nende arvukust. Emaste kõrgem suremus ja seega madalam osakaal sigimisikka jõudnud putukate hulgas on aga lisahoop: see tähendab, et asurkonna sigimispotentsiaal kahaneb veelgi.

Selliseid olukordi, kus toitu napib või toidu kvaliteet jääb ideaalsest kaugele, esineb putukatel sageli. Küllap on paljud märganud, et mõnel aastal söövad toominga-võrgendikoi röövikud toomingad täiesti lehituks, rüütades puud iseloomuliku hõbedase võrgendiga.

Järjest enam on näha juba kesksuveks kuivanud lehtedega lepaviirde metsaservades. Selle põhjus on väikese tumesinise mardika, lepapoi, vastsete hulgirünnak. Arenevate putukate jaoks tähendavad sellised olukorrad, et kõigile arengu lõpetamiseks piisavalt toitu ei jagu.

Toidustressi põhjustavad ka järjest sagedamini esinevad pikad põuaperioodid ning kuumalained. Selgi aastal jättis pikk kevadsuvine põud paljud taimtoidulised putukad hätta – nii seetõttu, et kohati kuivasid toidutaimed suisa ära, kui ka seetõttu, et veestressis taimede kvaliteet toiduna on putukate jaoks kehvapoolne.

Toidustress võib tekkida ühtlasi seeläbi, et kuuma ilmaga on jahedamale kliimale kohastunud putukad toitumise asemel sunnitud lihtsalt palavuse eest peitu pugema. Niisiis on üsna tõenäoline, et äärmuslikud ilmastikunähtused muudavad paljude putukaliikide jaoks toidustressi tulevikus järjest tavalisemaks.

Kuid mis võiks erinevusi emaste-isaste stressitundlikkuses põhjustada? Meie uuringu järgi mängib keskset osa asjaolu, et emased putukad on isastest tavapäraselt suuremad. Nimelt ilmnes, et soolised erinevused stressitundlikkuses on kõige suuremad just neil liikidel, kel emased isastest märgatavalt suuremad.

Teisisõnu osutus toitumistingimuste suhtes tundlikumaks see sugupool, kes vajab kasvamiseks ning arenemiseks rohkem toitu. Seevastu neil putukatel, kellel emased-isased sarnase suurusega, soolisi erinevusi stressitundlikkuses ei tuvastatud.

Artikkel ilmus ajakirjas Ecology Letters.