Jalakasurma levik on Jürisoo sõnul saavutanud Eestis väga murettekitava ulatuse. Laiema avalikkuse ette jõudis see alles Kadriorus tekkinud kolde pärast. "Olen aastate jooksul koldeid jõudumööda kaardistanud. Need on juba kõigis maakondades," ütles Jürisoo ERR-ile.

"Kui nüüd rääkida Tallinnast, siis kõige suuremad nakkuspiirkonnad paiknevad Põhja-Tallinnas: Stroomi ranna piirkonnas ja Kopli kalmistupargis. Bussijaama juures on ka kolle tekkinud. Seal ei võetud puid piisavalt kiiresti maha. Kuna nakatunud okstele tulid vesivõsud, tekkis lootus, et äkki jäävad puud ellu. Tegelikult pole aga selle haiguse puhul võimalustki," nentis teadlane.

Küll toonitas Jürisoo, et ümberkaudsetes riikides on olukord kohati veelgi hullem. "Rootsis on nii halvasti, et kõik kolm kohalikku jalakakaliiki on looduskaitse alla võetud. Seal uuritakse juba, kuidas jalakaid loodusesse tagasi viia. Venemaal olen ise ka uurimas käinud. Peterburis on pilt nii jube, et mõnikord võetakse aastas 5000 puud maha. Seal on jalaka-alleesid kilomeetrite viisi," lausus ta.

Kadriorus tuleks nakatunud puud Jürisoo hinnangul võimalikult kiiresti maha võtta. "Me ei tohi jätta koldeid tähelepanuta! Me peame need kiiresti likvideerima ja siis on lootust, et saab haiguse leviku pidama. Kõik Kadrioru tuhat jalakat ühe aastaga muidugi ei lähe, aga kui me asjaga kiirest ei tegele, saab see levik väga kiire olema ja seda rohkem puid tuleb lõpuks maha raiuda," toonitas patoloog.

Jürisoo arvates pole haigus veel ulatuslikult parki sisse tunginud. Kiire tegutsemise korral saab ehk üht-teist päästa. "Kadrioru pargis sees märkasin ainult ühte-kahte nakatunud jalakat, aga seal kõrval lasteaia alal on paarkümmend nakatunud puud ja sealt ongi see suur kolle lahti läinud," märkis ta.

"Linn peaks kiiresti raieload andma ja laskma kellelgi usaldusväärsel inimesel need puud utiliseerida. Ei ole midagi teha, me peame mõned puud ohverdama, et ülejäänud jalakad päästa. Tallinna linn peab sellest aru saama. Nad peavad selle rahastuse suunama mitte uute puude ja uute haiguste sisse toomisele, vaid kohalike kolletega tegelemisele," lisas Jürisoo.

Mis asi on jalakasurm ja kuidas see levib?

Jalakasurma näol on tegemist seenhaigusega, mille täpsem nimetus on eesti keeles uus jalaka-siugsuu. "Seda levitavad putukad, enamjaolt jalaka-maltsaüraski liigid. Nad talvituvad haigete või surevate puude koore all. Kui temperatuur on sobiv, lendavad nad välja ja lähevad küpsussöömale. Sellel aastal toimus väljalend tavapärasest kuuaega hiljem," täheldas Jürisoo.

Sealjuures lähevad maltsaüraskid sööma jalakate latvadesse. See tähendab, et inimesed ei pane kahjustusi alguses tähelegi. Küpsussöömingu esimesteks tunnusteks on kolletuvad ja närbuvad ladvalehed. "Kui paar oksakest ära kuivavad, pole keegi mures," tõi Jürisoo välja.

Putukad eelistavad tema sõnul sööminguteks eelkõige hargnemiskohti. Nähtavasti on seal toit kõige maitsvam. Samal ajal on nad kaetud haigusetekitaja eostega. Kui putukas söömiseks puu sisse haavandi teeb, tekib võimalus puu nakatumiseks. Sealt edasi algab aga ülikiire paljunemine, mis meenutab pärmiseent.

"Kuna pungumine toimub väga kiiresti, saab puu aru, et midagi on valesti. Seejärel hakkab puu tootma keemilisi ühendeid, millega seenhaiguse levikut pidurdada, kuid ta jääb pärmseene-sarnasele paljunemisele kiiruselt alla," möönis Jürisoo.

Teisisõnu sörgivad taime kaitsemeetmed seenhaigusel sabas, blokeerides samas olulisi juhtkudesid. Toitaineid kandev vesi ei saa enam liikuda ja puu hakkab kiiresti kuivama. "Kuivamine on samuti ülikiire ja lehed hakkavad rippu jääma. Puu ei jõua lehe rootsu otsa isegi korkkudet tekitada," märkis teadlane.

Kõige vastuvõtlikum on seenhaigusele Eestisse sisse toodud ameerika jalakas. Samas on haavatav ka siinsele kliimale omane harilik jalakas. Hulga paremini peab Jürisoo sõnul vastu jalakaliste sugukonda kuuluv künnapuu. "Olen näinud mõningaid künnapuid suremas, aga enamasti saavad nad hakkama. Sureb vaid üks oks, kui sedagi. Maltsaüraskitele künnapuu puit eriti ei meeldi," tõi ta välja.

Kliimamuutus annab üraskile hoogu juurde

Jalakasurma eest on Eestit kaitsnud valdavalt jahe kliima ja külmad talved. "Vanasti öeldi meie kliima kohta, et jalakasurm pole siin nii ohtlik, sest haigust levitavaid putukaid on vähem. Eelkõige piiras nende levikut ja arvukust põhjamaine ilm," tõi Jürisoo näiteks.

"Seoses kliima soojenemisega on juhtunud see, et haigust levitavatele putukatele meeldib siin kandis järjest rohkem. Ka putukateadlased ütlevad, et levik on plahvatuslik. Kui 2016. aastal putukaid korjamas käisin, leidsin kaks uut liiki, kes on potentsiaalsed levitajad," lisas ta.

Kuna kliimamuutus suurendab jalakasurma levikuala, tekib omakorda suurem võimalus hübriidhaiguste tekkeks.

"Jalakasurma tekitajat on kaks alamliiki: ameerika ja euroopa tüvi. Ameerika tüvi on märksa agressiivsem. Kui need kaks kokku saavad, tekivad hübriidid. Ma olen Petri tassi peal mütseeli kasvatanud. Võin öelda, et mütseeli kasvu kiirus on hübriidide puhul kordades suurem kui ameerika ja euroopa variantidel," tõdes Jürisoo.

Häid lahendusi tema hinnangul jalakasurma leviku peatamiseks praegu ei ole. "Kui puu on juba haigestunud, siis kiire raie päästab järgmised puud. Haigust on sada aastat uuritud ja tõhusaid meetmeid pole veel avastatud. Langetamine seda ära ei kaota, vaid pidurdab selle levikut. Perspektiivikaid uurimissuundi siiski on," tõi Jürisoo välja.

"On üks seen, mida süstitakse puutüvesse ja see levib üle kogu puu. Seda tuleks kindlasti süstida enne putukate lendlust. Seene toimet veel uuritakse, kuid ta tõstab puu immuunsüsteemi. Tulemused Rootsis on päris paljutõotavad: jalakate suremus on kusagil kolm kuni neli protsenti, aga võrreldes saja protsendiga on see ikka väga hea tulemus," avaldas ta lootust.

Paraku tugevdab praegune vaktsiin puude immuunsüsteemi ainult üheks aastaks. See tähendab, et iga vegetatsiooniperiood tuleks seda uuesti teha. "Väärtuslike puude puhul tasuks meie linnades vaktsineerimist siiski kaaluda," lisas ta.