Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor Ivar Sibul tõdes, et kliima on muutumas. Üks selle kõige tajutavamaid tulemusi on tugevamad tuuled, olgu need siis sügis-talvised tormid või suvised trombid.

"Sageli talvel maapind ei külmu enam ja siin on otsene seoses puude vastupanuvõimega tugevatele tuultele. Kui maapind oleks külmunud, siis puude juured suudaks pinnasest tugevamalt kinni hoida. Seetõttu esineb ka tormiheiteid metsades sagedamini," ütles Sibul ERR-ile.

Samas lisas ta, et suviste trombide puhul ei mängi maapinna vastupidavus rolli: "Suviste trombituulte puhul, mis on samuti kliimamuutusega sagenenud, seal ei ole tähtsust, kas puu on sügavamate juurtega või maapinna lähedal. Tromb on hetkeline ja väga tugev. Ta murrab igasuguseid puid erinevatelt kõrgustelt. Talvel neid ei esine."

Nii tuule tekitatud kahjude kui ka näiteks lageraie puhul muutuvad Sibula sõnul metsas eelkõige valgustingimused ja temperatuur. "Osad putukad saavad läbi sellise häiringu võimaluse hakata edukamalt sigima, sest neile luuakse sobilikud elupaigad. Nende hulka kuuluvad ka mõned kahjuriteks peetavad putukad, näiteks kuuse-kooreürask."

Samas toonitas ta, et ükski putukas pole tegelikult ökosüsteemis kahjur. Inimene on tembeldanud kahjuriteks need putukad, kes tekitavad majanduslikku kahju. "Looduses ei ole kahjureid, välja arvatud inimene ise. Kui me räägime ürasklastest, siis enamik neist ei ole mitte kuidagi kahjulikud. Vastupidi, nad lagundavad surnud puitu ja on seeläbi inimesele kasulikud," lausus Sibul.

"Murtud või tuule poolt heidetud puu on värske ja see on kuuse-kooreüraskile ideaalne koht haude rajamiseks. Pole vahet, kas murd toimub talvel või suvel. Kui tormituul on näiteks sügisel, siis läbi talve püsib murdunud kuusk värskena ning kevadel saab sellest üraskile väga sobilik haudepuu," täheldas Sibul.

Kui metsaomanik sellist puud ei märka või puuduvad tal vahendid selle välja viimiseks, võivad tekkida üraskikolded. "Isegi, kui inimesed suudavad tormist laastatud metsa üles töötada, tekib metsa ikkagi häil. Seda häilu kasutab putukas ära, sest häilu servades kasvavad puud, kes on harjunud kasvama puistu koosseisus, kus on hämar. Ja nüüd äkki on nad päikesele avatud. Nende koor soojeneb ja see on jällegi kuuse-kooreüraskile väga sobilik haudme loomiseks," selgitas teadlane.

Lisaks tormi tekitatud häiludele võib üraskikoldeid tekitada pikem põuaperiood, mida võis näha ka tänavu juunis. "Pika põua tulemusel kaob maapinna pindmistest kihtidest niiskus. Maapinnalähedaste juurtega kuused ei saa enam vett kätte ja jäävad kuivastressi. Taolised stressis puud on kuuse-kooreüraskile väga ligitõmbavad sihtmärgid," märkis Sibul.

Mitmekesised metsad on tormikindlamad

Sibul toonitas, et nooremad ja keskealised puistud on alati tormikindlamad kui vanemad metsad. "Segapuistud, kus on näiteks kask ja kuusk kõrvuti, seal on tormikahjustusi alati vähem, sest juurekava on erineva sügavusega. Kõige tormikindlamad on sellised puistud, mida inimene on teadlikult kujundanud – õigeaegselt on tehtud harvendusraiet, aga samas pole lehtpuid harvenduse käigus välja raiutud," märkis ta.

Monokultuursed kuusikud, eriti just sellised, mis tekkisid põllumaadele, on Sibula sõnul väga haavatavad ka kuuse-juurepessile. Tegu on juure- ja tüvemädanikku põhjustava seenega, mis kahjustab igas vanuses kuuske, aga ka nulgu, lehist ja noori mände. "Sageli on juurepessiga kahjustatud puude tüve alumine serv pehastunud. Sellised puud langevad tugeva tuulega samuti kergemini," nentis teadlane.

Kokkuvõttes peab Sibula hinnangul tugevale tuulele kõige paremini vastu terve, tugev, elujõuline ja mitmeliigiline mets. "Neil ei teki tormikahjustuste koldeid ja nii ei teki omakorda ka putukakahjustusi," sõnas kaasprofessor.

Samas rõhutas Sibul, et ükski liik, sealhulgas kuuse kooreürask, ei saa lõputult ökosüsteemis domineerida. "Metsaökosüsteem on tasakaalus süsteem. Kui kliimatingimused loovad üraskile soodsad haudekohad, siis alati reageerivad sellele ka teatud röövtoidulised putukad ja parasitoidid, kes hakkavad üraskipopulatsiooni alla suruma," selgitas kaasprofessor: "Küsimus on, kas inimene, metsaomanik oskab seda ära kasutada."

"Inimene peab soodustama sobilike looduslike tegurite ilmsiks tulekut ehk siis andma teistsugustele putukatele võimaluse üraskipopulatsiooni alla suruda," lausus Sibul. "Ei ole mõtet metsast ära viia juba kuivanud puid, kus ürask enam sees ei ela. Ürask tahab värsket puud. Inimene teebki selle vea, et läheb talvel just kuivanud puid maha võtma. Kuivanud puude koore all elavad need röövtoidulised putukad ja parasitoidid, kes suudaks lõpuks üraskite arvukust vähendada. Sellised puud tuleb mõneks aastaks metsa alla jätta."

Hooletu raiumine laseb tuule sisse

Et kliimamuutus muudab Eesti metsad haavatavamaks, nõustub ka bioloog ja putukateadlane Urmas Tartes. "Selle sajandil on meil kindlasti sagenenud põuanähtused, mis mõjutavad pindmise juurekasvuga puid, eelkõige kuuske. Paneme järgmise teguri veel juurde, et talvel on maapind üha harvemini külmunud ja nii lükkabki tuul puid kergemini pikali. Võib öelda, et talvetormid mõjutavad kuuski suvistest tormidest isegi rohkem. Plögases pinnases pole puul kusagilt kinni hoida," ütles Tartes ERR-ile.

"Mida rohkem torme, seda rohkem puid pikali lükatakse ja seda rohkem on üraskile süüa. Kliimasoojenemine aitab üraskil talve paremini üle elada ja neid saab vähem hukka. Suvi on samas pikem ja nad saavad kauem sigida. Kõik need tegurid katavad üraskile toidulauda ja mõjuvad talle väga hästi," möönis Tartes.

Tartese sõnul on Eesti metsanduse üks suurimaid väljakutseid praeguste puistute liigiline koosseis. Suur osa metsadest istutati 70 aastat tagasi, mil kliimamuutus veel endast tunda ei andnud. "Siis olid ilmad teistsugused ja üraskipuhanguid vähem. Siin tuleb muidugi välja tuua, et üraskipuhangud on alati olnud tormide järel väga tavapärane nähtus," sõnas putukateadlane. Ajalukku vaadates on järgnenud tema sõnul suurematele tormidele alati umbes kahe aasta pikkused üraskipuhangud.

Praegu avalduv probleem seisneb Tartese hinnangul paljuski selles, et kümneid aastaid tagasi istutatud monokultuursetes kuusikutes pole üraski looduslikele vaenlastele piisavalt elupaiku. "Paraku viiakse välja selliseid kuuski, mis on täiesti kuivanud ja kus üraskit polegi. Sellega viiakse välja ka need eluvormid, kes võiksid ühel hetkel üraskit ohjata. Siin tuleb rakendada tagurpidi mõtlemist: ürask ei ole see, kes tuleb meie metsa hävitama, vaid üraskile kantakse kaudselt toit ette. Keegi ei toida üraskit meelega, aga erinevad tegurid teevad seda kaudselt."

Samuti on Tartese hinnangul probleemiks saanud tänapäeva metsaomanike hooletus raiete tegemisel. "Võtame sajandivanused metsameeste tarkused. Kunagi kujundati raielanke niimoodi, et raiumisel arvestati tuulesuunaga. Tehti nii, et metsaserv ei avaneks tuulele. Ehk siis raiuti valitsevale tuulesuunale vastu, et tuul ei saaks kusagilt kinni hakata. Tänapäeval näeme olukordi, kus lageraiega avatakse metsaserv tuulele. Nii on igasugused tuulekahjustused varasemast märksa kergemad tekkima."

"Teine tõde on see, et raiuma peaks põhjast lõuna poole. Kui avame puude serva tormituulele ja nüüd ka lõunapäikesele, on see üraskile ideaalne elupaik, sest ta tahab sooja. Vilusse tuleb ta vähem. Praegu vaadatakse ainult, et siin on mets küps, võtame maha. Aga kust tuleb tuul, kus paistab päike, kuidas see mõjutab üraskeid, sellega ei arvesta enam isegi suured metsaomanikud, mulle tundub," tõdes ta.

Kokkuvõtvalt nentis Tartes, et Nõukogude aja alguses istutatud metsad ei suuda muutunud ilmastikutingimustega sammu pidada. "Kunagi võis tõesti suuri monokultuurseid kuusikuid istutada, sest kuused kasvasid ja need üksikud üraskipuhangud, mis mõne suurema tormi järel tekkisid, vaibusid paari aastaga. Tuli jälle mõni külmem talv, mis üraskid maha võttis ja oligi asi lahendatud."

"Nüüd oleme selle vana ajalooga tänapäevas, kus taustsüsteem on oluliselt muutunud. Me elame vanade loogikate järgi kujundatud metsakooslustega, aga samas ei arvesta mitmete oluliste tõdedega," võttis putukateadlane kokku.