Toodud teadmised on mõeldud igaühele ja võiks olla inspiratsiooniks valmivale valitsuskoalitsioonile. Seejuures jätame teadlikult kõrvale palju kõlapinda leidnud energeetika, olgugi et energiasektori kasvuhoonegaaside heide moodustab umbes poole Eesti aastasest heitkogusest.

IPCC kuuendas kliimamuutuste hinnangute sünteesiaruandes on ühemõtteliselt öeldud, et kliimamuutuste pidurdamiseks ja halvimate tagajärgede ärahoidmiseks on inimkonnal jäänud väga vähe aega. Aastal 2016 jõustunud Pariisi kliimakokkuleppes seatud eesmärk hoida sajandi lõpuks kliima soojenemine pooleteise kraadi piires on käest libisemas.

Seni kasutusele võetud meetmed kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramiseks on mõju avaldanud, aga neid on rakendatud liiga vähe ja liiga aeglaselt. Kliimamuutustesse ja nende mõjusse pealiskaudselt suhtuda – justkui see kõik asuks ajas ja ruumis meist väga kaugel – on ohtlik. Praegu tehtavad valikud jäävad meid mõjutama sadadeks ja tuhandeteks aastateks.

Kaheksa sõnumit Eesti ja kliimamuutuste kohta

1. Kliimamuutused on Eestis juba kohal
   Ka Eestis on kuumalained aasta-aastalt tugevamad, põuaperioodid pikemad ja paduvihmad ohtlikumad (vt joonist). Sünteesiaruandes rõhutatakse, et me ei pea tegelema mitte ainult kliimamuutuste leevendamisega, vaid juba praegu aktiivselt kliimamuutustega igas valdkonnas kohanema.
   
   

   

   
   
   
2. Maailm on sajandi lõpuks teel kolmekraadise globaalse temperatuuritõusu poole, mille määrav põhjustaja on inimtegevus
   Praeguseks teame nii seda, et kliimamuutused on inimtekkelised, kui ka seda, kui ulatuslikuks need kujunevad ja kuidas loodust ja inimkonda mõjutavad. Kliimaprognoosid ja meie võimekus kliimamuutuste mõju ette näha on praegu paremad kui kunagi varem. Liigume kolmekraadise soojenemise kursil, mis muudab sajandi lõpuks – veel meie lastelaste eluajal – paljud tihedalt asustatud planeedi osad inimestele elamiskõlbmatuks või toidutootmiseks sobimatuks.
   
   
3. Kliimamuutuste globaalne ühiskondlik mõju ei lähe Eestist mööda
   Mittetegutsemine ei tähenda seda, et praegune harjumuspärane elukorraldus saaks endist viisi jätkuda. Kasvavad toidu- ja veejulgeoleku probleemid, mis mõjutavad kõiki riike üleilmsete majanduskriiside, uute pandeemiliste haiguspuhangute, ressursipuudusest puhkevate vägivaldsete konfliktide ning rände kaudu.
   
   See kõik mõjutab Eestit nii otseselt kui ka kaudselt. Kahanev lootus toime tulla tekitab kliimahirmu ja vähendab kollektiivset usaldust poliitika vastu. Sellises maailmas ei ole väikeriikide tulevikuväljavaated kindlasti turvalisimate hulgas.
   
   
   
4. Lähikümnenditel muutub põhjalikult ühiskondlik elukorraldus, mitte ainult tehnoloogia ja majandus
   Praegu on avaliku kommunikatsiooni keskmes nii üksikisikute valikud ja nende "rohestamine" kui ka konkreetsed (nt taastuvenergeetika) tehnoloogiad, mis juhivad tähelepanu kõrvale vajaduselt astuda süsteemseid samme.
   
   Kujundamaks iga elaniku ja ettevõtte harjumused ning tavad kliima- ja loodussõbralikuks, mh toota ja tarbida teistmoodi ja vähem, et asjad kestaksid ning oleksid parandatavad, tuleb muuta süsteemi: nii poliitikakujundamist, õigusakte, turutingimusi, majandusotsustusi kui ka väärtusi ja hoiakuid. Seda kõike pole võimalik juhtida ühest hoovast, kuid paljude tegutsejate ühisjõul saab tüürida enam-vähem soovitud suunas, kui tajutakse suurt pilti ning olemas on tegevusplaan ja selged sõnumid.
   
   
5. Kliimamuutustel on ka Eesti elanikele otsene tervisemõju, mis järjest suureneb
   Kliimamuutuste mõju Eesti inimeste tervisele ja heaolule kasvab sajandi lõpuks märkimisväärselt. Keskmise õhutemperatuuri pea kolmekraadine tõus on Eestis kaasa toonud tugevamad kuumalained, mille mõju leevendamiseks puuduvad meil kogemused ja ühiskondlik teadlikkus.
   
   Tormid ja üleujutused suurendavad traumade riski. Põuased suved siin ja mujal sagenevad ning see kahandab toidujulgeolekut. Maapinnalähedase osoonisisalduse suurenemine halvendab õhukvaliteeti, samuti kasvab maastikupõlengute oht ning allergiat põhjustavad õietolmuperioodid on pikemad ja intensiivsemad.
   
   Viimases IPCC sünteesiaruandes rõhutatakse ka vaimse tervise riske: kõik mainitud olukorrad tekitavad muret, stressi ja vaimse tervise häireid.
   

   

6. Loodushoid ja kahjustunud elupaikade taastamine on kliimamuutuse mõju leevendamiseks ning elukeskkonna säilimiseks hädavajalikud
   Loodus on inimese tähtsaim liitlane. Kliimamuutusi ei saa vaadata lahus elurikkuse kaost ja looduskeskkonna hävimisest. Eesti punase nimestiku (nn punase raamatu) värske hinnangu järgi on Eestis iga viies liik väljasuremisohus. Paljude oluliste ökosüsteemide – vanade metsade, niitude, madalsoode jt – pindala ja omavaheline ühendatus on liiga napp, et nende elustik ja looduse hüved saaksid pikka aega säilida.
   
   Peale selle on Eesti maakasutus kliimamuutusi viimastel aastatel süvendanud. Turbakaevandustest, kuivendatud soodest, põldudelt, asulatest ja liiga intensiivselt raiutavalt metsamaalt liigub atmosfääri praegu rohkem kasvuhoonegaase kui kogu transpordisektorist ja jäätmetest kokku.
   
   

   

   
   
   
7. Ruumiplaneerimine ja liikuvus on ühed põhiteemadest ning senine pingutus heitmete ja autostumise vähendamiseks on ebapiisav
   Eesti on üks enim autostunud ühiskondi Euroopa Liidus (2021. a seisuga 620 autot 1000 inimese kohta). Alates 2000. aastatest on autoga tööle liikumine sagenenud. Kasvanud on nii leibkondade kulutused transpordile kui ka sõidukipargi läbisõit, samuti sõiduautode kasvuhoonegaaside heide (vt ka transpordiameti koondatud liikuvuse näitajaid).
   
   Üha laienevad linnapiirkonnad – tiheda liikluse ja vähese haljastusega kivised tänavakanjonid –, kuhu koonduvad õhusaaste, müra ja kuumastress ning kus puudub linnalooduse leevendav mõju, ei soosi aktiivset liikumist ja võimendavad autostumist. Linnade kuumalained mõjutavad eeskätt vaesemat elanikkonda, kes on sageli ka vanemad, kehvema tervisega ja teise elukohata ning ei saa kuuma eest kuhugi varjuda ega jahutusvõimalusi leida.
   
   
8. Kliimamuutused ja kliimapoliitika mõjutavad otseselt meie kultuuri- ja tähendusruumi
   Üha paljunev kliima- ja rohesõnavara kõlab EL-ist laenatud kantseliidina, mistõttu ei tajuta enda omana ka kliimakriisiga tegelemise vajadust. Uinutame ennast uskuma oma looduslembust, samal ajal kui meie igapäevasest toimetamisest tõukuvad kliima- ja maastikumuutused toovad kaasa arusaamade nihkumise: peame normaalseks vaesuvat loodust ja teisenevat elukeskkonda ega oskagi enam muud tahta.
   
   Selle tagajärjel suureneb muuhulgas looduspimedus ehk suutmatus märgata ja ära tunda Eesti loodusele iseloomulikke liike ja tingimusi. See viib meie taju ja keele vaesumiseni. Sõnast kuusik võib saada sama arhailine sõna kui kedervars. Kui kedervarre asendas tõhusam tehnoloogia, siis elukeskkonnale samasugust aseainet ei ole.

Üheksa pakilist vajadust, millega kohe tegelda:

1. Riiklik kliimateenus
   Eestis peavad olema kättesaadavad andmed tuleviku kliimatingimuste kohta, et riiklikes ja kohalikes planeeringutes muutuva kliimaga arvestada. Milleks püstitada hooneid ja ehitada transpordi- või energeetikasüsteeme, mis ei ole kliimakindlad, või veel hullem, süvendavad kliimamuutusi? Eesti riigi ülesanne on tagada riiklik kliimateenus, mis sisaldaks teavet nii praeguse kui ka tuleviku kliima kohta.
   
   
2. Kliimamuutuste leevendamise ja muutustega kohanemise juhtimine
   Leevendamaks kliimamuutusi ja nende mõjuga kohanemiseks on esmatähtis luua üle-eestiline juhtimisstruktuur ning jagada vastutust riigi ja omavalitsuste otsustustasandite vahel. Tegevuse aluseks peab saama kliimaseadus. Tulevikku suunatud vaade on praegu erakordselt oluline ning kliima- ja looduskahjulikeks otsusteks ja investeeringuteks ei ole enam ei aega ega ruumi.
   
   Otsustes tuleb silmas pidada inimeste eri võimeid ja võimalusi, et muutused ei tooks kaasa ebavõrdsuse suurenemist (nt majade renoveerimistoetuste kättesaadavuses), vaid pigem aitaksid inimestel lahendustega kaasa tulla või neid ise pakkuda. Sellise juhtimisstruktuuri loomine vajab nii uut Eesti oludele sobivat mõõdikute ja analüüsisüsteemi kui ka senisest kaasavamat valitsemispraktikat (nt kodanikukonverentsid, -kliimakogud)
   
   
3. Kohalike omavalitsuste ja kogukondade kriisivalmidus
   Inimeste sõltuvus kliimahaprast taristust sunnib mõtlema alternatiividele, mida rakendada tormist või muudest teguritest tingitud pikaajalise elektrikatkestuse puhul. Kogukonna valmidus hõlmab nii linna kui maapiirkonna üleujutuste ja kuumalainetega toimetuleku kavasid ja nende arutelu, varajase hoiatuse süsteemide loomist ja tutvustamist.
   
   Ühiskondlike haavatavuste välja selgitamine on eelduseks, et inimesed, kogukonnad, aga ka tugisüsteemid, sealhulgas ka pääste-, arsti-, psühho-sotsiaalse abi pakkujad teaksid oma valmisolekut tugevdada. Oluline on igaühe pingutus naabruskonnasuhete arendamisel, sest kriisides on vastupidavamad need kogukonnad, kes toetavad üksteist eri oskustega, parandades ise hakkama saamise valmidust ja vähendades teenustest sõltuvust.
   

   

4. Pööre targa ruumiloome suunas
   Ruumi planeerimine ei või seada inimesi sõiduautost sõltuvusse ega asustus laieneda loodus- ja põllumajandusaladele. Samuti tuleks hoiduda rohevõrgustiku killustamisest. Toimiv ja kättesaadav ühistransport peab olema tagatud ka tihedast linnapiirkonnast väljaspool. Jalgsi ja rattaga liikumine olgu ruumiloomes esikohal, sh eraldatud ja katkestusteta rattateede põhivõrgustiku loomine linnades.
   
   Oluline on ka sillutatud tehispindade lisandumise vältimine ja seniste tehispindade osaline asendamine vett läbilaskvate ja haljastatud aladega, sh kõrghaljastusega tänavavõrgus, et muuhulgas pakkuda varju lõõskava päikese eest. Linnaveekogud ja tulvavete puhverdamine aitab linnal toimida "käsnana", mille pinnas seob vett ja vähendab üleujutusriske.
   
   
5. Looduse taastamise ja hoiu tegevuskava
   Eesti ökosüsteemid vajavad hoidmist ja kahjustatud loodus taastamist, et elutähtis puhta toidu, vee ja õhu, puhkamisvõimaluse ja kultuuri läte ei kaoks. Loodushoid peab saama iga valdkonna südameasjaks ning looduskaitselised põhimõtted peavad läbivalt olema esindatud kõigis sektorites.
   
   Esmajärjekorras tuleb tagada, et ka Eestis oleks 30 protsenti maismaast ja 30 protsenti merest tulemuslikult kaitstud. Maakasutussektori süsinikusidumise taastamiseks ja elurikkuse hoidmiseks peab aga sündima Eesti looduse taastamise kava. See on iga Eesti elaniku huvides.
   
   
6. Kliimamuutuste tervisemõju analüüs
   Uuendada tuleb kliimamuutustega kohanemise arengukavas 2015. aastal hinnatud tervisemõju ja analüüsida, kuivõrd on tol hetkel väljapakutud kohanemismeetmeid tänaseks hetkeks üldse rakendatud. Tervisemõju teaduspõhine prognoos annab selge pildi, milliste kaotustega silmitsi seisame, et otsustada, kuidas neid vältida.
   
   

   

7. Kestliku tuleviku kujundamise oskuste õpetamine haridussüsteemis
   Haridussüsteemis – üldhariduskoolist kutse- ja kõrgkoolini välja – tuleb pakkuda erialapõhiseid rohepöörde oskuseid. Näiteks kuidas õpetada õpetajat koolis õpilasi asju parandama või põllumeest töid planeerima nii, et kasvuhoonegaaside heide väheneb. Selle kõrval on vaja levitada teadmisi, oskusi ja suhtumist, mis aitavad mõista inimese ja looduse lahutamatut seotust ning otsida nendevahelist tasakaalu.
   
   Kestlikkuse teemad on nii mitmekesised ja kõikehaaravad, et on vaja õpetajate ja õppejõudude ettevalmistust, sh nende erialade õpetajate koolitamist, kes seni on arvanud, et kestmine ei puutu neisse. Ainult nii saab panna mitmes suunas toimuvaid ühiskondlikke muutuseid omavahel kokku kõlama
   
   
8. Kliima- ja roheteemade sõnavara ja keelehool
   Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et teaduskeelele omast hoolikat väidete kvalifitseerimist kasutatakse teadlikuks kliimaskepsise külvamiseks. Seega peavad otsustajad sõnastama kindlaid väiteid ja selgeid lugusid, mis viivad arvud üksikisikuni ja osutavad, et muutused on meie õuel. Kriise on palju ja kliimakriis ei mõju selles kontekstis selgelt tajutavana. Küll aga jõuab suhteliselt kiiresti kohale konkreetse sõnaga tähistatud konkreetne probleem, olgu selleks põud või tolmeldavate putukate kao mõju toidulauale.
   
   
9. Ajakirjandusele vastutus kliimamuutuste temaatika mõtestamises
   Eesti ajakirjandus vajab kliimamuutuste ja meil mõistena levinud "rohepöörde" mõtestamist kõiki puudutava eksistentsiaalse küsimusena, mitte poliitilise tõmbetuule, eluvõõra eurosunni või ka kitsalt teadus- või keskkonnahuviliste nišiteemana.
   
   Meedia saab tõsta üksikasjaliselt esile kogemusi ja õppetunde (sh katseprojekte käsitleda võimaliku läbimurdelise tulevikulahenduse, mitte veidrusena), anda sõna neile, kes seda seni pole saanud, sundida poriloopijaid argumenteerima ja suurendada huvirühmade vastastikust ärakuulamist.
   
   Vaja on nõudlikumat toimetajatööd kliimateemade käsitlemisel (sh tõhusam faktikontroll). Majanduslike raamistuste kõrval tuleb rääkida ka õiglusest, st nii sellest, kuidas rohepööre mõjub erinevatele ühiskonnarühmadele kui ka sellest, mida toob kaasa tegevusetus.

Kuigi eeltoodu näitab tulevikku üsna tumedates toonides, on meil tegelikult praegu veel võimalus halvim ära hoida. Ka kliimamuutuste paneeli sünteesiaruandes tõdetakse, et kasvuhoonegaaside vähendamiseks eri riikides kasutusele võetud lahendused on mõju avaldanud, aga kahjuks on neid rakendatud liiga vähe ja muutused on liiga aeglased. Lähima kümnendi jooksul saab sel suunal jõulisemalt tegutsedes tulevasi keskkonnamuutusi otsustavalt leevendada.

Eesti puhul on oluline teadvustada kliimamuutustega kohanemisel praegu veel lahenduseta kitsaskohti ning õppida nendega toime tulema. Selleks jäänud valikuvõimaluste hulk kahaneb iga aastaga. Seepärast tuleb teha olulised otsused nüüd, kui meil on veel aega, sest hiljem saab üksnes kriisiga kohaneda. Teeme seda iseenda ja oma lastelaste tervise ja heaolu ning riigi tuleviku nimel.

* - autorite täisnimekiri: Margit Keller, Aveliina Helm, Velle Toll, Raili Marling, Piia Post, Age Poom, Hans Orru, Kati Orru, Triin Vihalemm, Maie Kiisel