Üraski levikudünaamikat uuriv Eesti Maaülikooli nooremteadur Kristjan Ait kinnitas, et võrreldes viimaste aastatega oli möödunud aastal näha üraskikahjustuse vähenemist. Samale viitab keskkonnaameti metsakaitse ekspertiiside statistika – erakorraliste raiete pindala on viimase aastaga mõnevõrra vähenenud.

Tema hinnangul pole eriliseks rõõmustamiseks veel aga põhjust. "Pikemat ajavahemikku vaadates, aasta 2024 polnud tegelikult eriliselt hea, sellest rohkem tehti metsakaitse-ekspertiise üraskiga seotud raieteks vaid 2022. ja 2023. aastal. Möödunud aastal oli ekspertiiside pindala ca poole väiksem eelneva kahe aastaga võrreldes, kuid siiski märgatavalt suurem võrreldes aastatega enne seda," nentis nooremteadur.

Keskkonnaagentuuri seiretulemuste tõlgendamisel tuleb tema sõnul meeles pidada, et need annavad väga hästi aimu Eestis valitsevast olukorrast tervikuna. Kuigi seirepunktid on igas Mandri-Eesti maakonnas, näitavad need pigem seirepunkti lähistel valitsenud olusid.

Seega ei pea näiteks Läänemaa metsaomanikud eriti muretsema, et maakonnas elaks tervikuna üraskeid rohkem kui ülejäänud Eestis. "Võime tuua näite tihedama seirevõrguga Leedust, kus asusid võrdlemisi lähedal aasta kõige suurema ja kõige väiksema üraskite arvuga püünised," märkis Ait.

Loomulikud kõikumised

Puude koorealuses kihis elavate ja niinest toituvate üraskite arvukuse vähenemise põhjuste üle võib praegu ainult spekuleerida. Kristjan Ait ise kirjutaks selle eeskätt üraskite looduslike vaenlaste arvukuse kasvule. "Looduses käivad sellised muutused lainetena. Üraskirohkeid aastaid on olnud järjest väga palju, neist toituvate loomade arvukus on neile lõpuks järgi jõudnud," selgitas nooremteadur.

Teisena võis üraskeid mõjutada sigimismaterjali ehk nõrgestatud kuuskede hulk. "Probleemsemates kohtades võib olla kuuskede arvukus lokaalselt ammendunud, kuid viimasel aastal ei saa seda tegurit pidada kõige tähtsamaks," arutles Ait. Vastupidi, klimaatilised tingimused on viimastel aastatel üraskite eluolu pigem mõnusamaks muutnud. Pikad põuad tekitavad puudel kuivastressi, mis muudab nad üraskikahjustustele vastuvõtlikumaks.

Samas on suurenenud kraadpäevade arv üraskite aktiivsusperioodil aprillist septembrini. Kraadpäevade arvutamiseks liidavad teadlased kokku selle ajavahemiku temperatuurid, millest kõrgemal on üraskite areng üleüldse võimalik. "Olen vaadanud kraadpäevi alates 1945. aastast kuni praeguseni ning möödunud aastast suurem pole see sellel vaatlusperioodil kunagi olnud," sõnas nooremteadur. Selle täpne mõju avaldub alles järgmisel aastal.

Ulatuslikum nihe

Juba on selge, et viimase mõnekümne aastaga on toimunud Eestis ja selle lähiriikide keskkonnatingimustes arvestatav nihe. Kui enne 1990-ndaid koorus aastas üks põlvkond üraskeid, siis nüüd jõuab seda järjepidevalt teha kaks põlvkonda. See omakorda tähendab, et nende vastu on traditsiooniliste meetoditega üha raskem võidelda. "Üraskite arvukuse tõus on Eestis väga sarnane meie naaberriikidega. See tähendab, et poliitiliste otsuste ja sanitaarraietega on võimalik lokaalselt mingeid tulemusi saavutada, aga täielikult me sellega probleemi ära ei lahenda," arutles Kristjan Ait.

"Loogilise mõttekäiguna peame pöörama pilgu pigem tulevikku ja mõtlema, kuidas me tulevikumetsa kujundame. Näiteks ei tasuks kõiki mune ühte korvi panna ehk tasub uuendada metsa ka muu kui ainult kuusega," lisas nooremteadur. Metsa häiringukindluse mõttes on kuused lisaks põuale võrdlemisi tundlikud ka tormikahjustuste suhtes.

Üraskitõrje kontekstis uurib Ait oma maaülikooli kolleegidega püünispuude ja sanitaarraiete tõhusust. Senised uuringud on näiteks näidanud, et mootorsae ja harvesteriga tehtud püünispuud meelitavad kuuse-kooreüraskeid sarnasel määral. Sama ei saa öelda mõningate teiste üraskiliikide kohta.

Samuti on selgunud, et vähemalt püsti seisvates puudes on talve puukoore all mööda saatnud mardikate talvitumisedukus viimastel aastal väga madal. "Enamus mardikaid on selleks ajaks puudest juba jalga lasknud või looduslikud vaenlased on nad nahka pannud," sõnas nooremteadur.

Ait rõhutas, et isegi kui üraskite arvukust pole võimalik täielikult kontrolli alla saada, ei kao Eestist mets tulevikus kuhugile. "Seal kasvavad peale kuuskede ka teised puud. Majanduslikust küljest pakuvad kuuse-kooreüraskile huvi puud, mille rinnasdiameeter on üle 15 sentimeetri. Tulevikus kasvatame seetõttu nooremaid kuuski," leidis Kristjan Ait.