Tavapärasest pehmemad ja lumevabamad talved sillutavad Maaülikooli metsapatoloogia professori ja uurimistöö juhtivautori Rein Drenkhani sõnul teed lõunast saabuvatele haigustele. Kuna need pole siinses kliimas varem levinud, pole puud kohastunud ka nendega toime tulema.

Niisamuti saabuvad haigusetekitajad Eestisse üha enam koos bioloogilise materjaliga, sealhulgas puu istikutega. "Tood endale aeda kauni puu, aga saatjaskonda märkad alles hiljem. Saatjaskond võib sisaldada ka patogeene, mis kahjustavad nii värskelt toodud puud kui ka aias juba varasemalt kasvavaid naaberpuid," sõnas professor.

Tundmatu päritoluga puu Eesti loodusesse istutamine on Drenkhani sõnul väga riskantne ja sellega kaasneb kõrge kahjustuserisk. Taolised isendid ei pruugi siinsete keskkonnatingimustega lihtsalt sobida. Ebasobilikud tingimused viivad aga puu stressiseisundisse ja muudavad ta igasugustele kahjustustele selle võrra haavatavamaks.

"Kui viia samas välismaale Eesti päritolu ja siin testitud seemet, neist taimed kasvatada ja siia tagasi tuua, on risk väike. Puude päritolu omadused ju ei kao. Omaette küsimus on see, milline saatjaskond võib taimega kaasa tulla, kuid seda riski saab importtaimede puhul alati maandada juhuvaliku baasil tehtud patogeenide analüüsiga," märkis teadlane.

Puuhaigustest on Eestis praegu eriliselt kõrge tähelepanu all saaresurma tekitaja Hymenoscyphus fraxineus ning jalakasurma tekitaja Ophisotoma novo-ulmi. "Saaresurma tekitaja on Eestis levinud juba ligikaudu 20 aastat, mistõttu on saare osakaal oluliselt vähenenud. Tegemist on Kaug-Idast pärit võõra patogeeniga, mida meil pole kunagi varem esinenud," sõnas Drenkhan.

Jalakasurma tekitaja saabus Eestisse juba 1920. aastatel ja on kahjustanud varasemalt jalakaid lainetena. Viimane suuremate kahjustuste periood jääb Drenkhani sõnul 1990. aastatesse.

"Nüüd on alanud aga uus puhang, mis on laiaulatuslikum kui kunagi varem. Globaalse kaubanduse tulemusel kohtunud Ameerika ja Euroopa jalakasurma tekitaja alamliigid annavad hübriide, mis on veelgi agressiivsemad puude kahjustajad," möönis ta.

Eesti metsaomanikele tekitab peavalu ka okaspuu osalusega puistuid kahjustav juurepress. "See on tüüpiline juuremädaniku tekitaja, mis muudab puud tormihellaks ja kahjustab tüvepuitu. Eestis kasvavates kuusikutes kaotab maaomanik ainuüksi selle haiguse tõttu 8,5 miljonit eurot aastas," tõi professor näiteks. Seejuures lähevad sinna arvestusse ainult kuusikud, mitte teised mõjutatud puuliigid.

Kuusikute tume tulevik

Rein Drenkhani uuring ennustab Eestile kuuse enamusega puistute osakaalu olulist vähenemist. Samas ei maksa peljata hariliku kuuse täielikku kadumist. Kuusk on meie looduslik liik ja Eestis üks vähestest varju taluvatest puuliikidest, kes suudab teiste puude all kasvada ja uueneda.

"Kuuske võib ikka edasi istutada, aga noorest puistust on mõistlik kujundada segapuistu, mida metsamehed juba ka teevad. Tavaliselt tekib uuendusraie järel istutatud alale alati looduslik uuendus ja eesrinnas on lehtpuud. Seega saab kujundada näiteks kuuse-kase segametsa," sõnas Drenkhan.

Kindlasti ei tasuks tema sõnul aga enam istutada üheliigilisi puhtkuusikuid. Nende seis on juba praegu halb ja muutub tulevikus veelgi kehvemaks. Eriti ühevanuste puudega puhtkuusikud on erinevatele patogeenidele ja kahjuritele märksa vastuvõtlikumad.

Taolisi kuusikuid ohustab kliimamuutus laiemalt. "Näiteks esineb meil tulevikus torme üha sagedamini ja tavaliselt lükkavad need mingi osa puistust ka pikali. Tormikahjustuste tulemusel tunnevad ennast jällegi väga hästi kuuse kooreüraskid. Seetõttu võivad tekkida üraskipuhangud ja need kahjustavad juba kogu ümbritsevat puistut," märkis metsapatoloog.

Seetõttu soovitab uuring vältida puhtkuusikute rajamist ning otsida kliima- ja haiguskindlamaid hariliku kuuse järglasi. Eestis on RMK toel rajatud või rajamisel ka männi, kuuse, kase ja musta lepa järglaskatsealad. "Lisaks sellele on Eesti-Rootsi koostöös rajatud kuuse ja männi geograafilised katsekultuurid. Need annavad infot selle kohta, kus lisaks Eestile kasvavad sobivate puude järglased, mis võiks sobida tuleviku metsa," sõnas Drenkhan.

Pesitsusrahu miinuspooled

Kuuse-kooreürask on Eestis kodumaine liik ja elanud siinmail juba väga kaua aega, selgitas Rein Drenkhan. Seetõttu on Eestis üraskipuhanguid esinenud läbi ajaloo, tavaliselt tormimurdude järel. Uuring toob siiski esile, et kliimamuutus muudab üraski elu üha mugavamaks, kasvatades nende arvukust.

"Kliima muutumise tulemusel sagenevad tormid ja selgelt on nähtav ka soojenemise trend. Soojenemise tulemusel muutuvad talvekülmad leebemaks ja suved põuasemaks. Samas meie harilik kuusk põuda ei talu," selgitas professor.

Põuased tingimused tekitavad omakorda puudele, eriti kuuskedele stressi, mistõttu muutuvad nad vastuvõtlikumaks erinevatele patogeenidele ja kahjuritele. "Seega on kuuse-kooreürask sel juhul sekundaarne kahjustaja ehk ekstreemsete ilmaolude järelkaja," selgitas professor.

Metsapatoloog tõi välja sellegi, et kuuse-kooreüraskile sobivad soojemad ilmaolud. Mida soojem, seda rohkem üraski-põlvkondi näeb aastas ilmavalgus ja seda suurem on kahjusaajate hulk. "Praegu areneb soodsal aastal välja üks kuni kaks kuuse-kooreüraski põlvkonda. Tulevikus võib ühel hooajal areneda aga kuni kolm põlvkonda, mis kujutab suuremat riski kuusikute tervisele," nentis Drenkhan.

Kui varasemalt on kuuse-kooreüraski kahjusid teadmispõhiste tõrjevõtetega kontrolli all hoitud, siis äsjase puhangu ajal Drenkhani sõnul enam nii ei toimitud. "Kuuse-kooreüraski tõrjet tuleb teha kevadel, õigel ajal putukatega asustatud puud maha raiuda ja metsast välja vedada. Selle asemel asuti rakendama aga kevadise linnurahu printsiipe. Need kaks asja ei käi kokku ja mõlemat samal ajal rakendada ei saa," toonitas ta.

"Majandusmetsi kaitse alla võttes ning jättes need lihtsalt puutumata ja hooldamata isegi kahurite tõrje eesmärgil on rumalus," lisas Drenkhan. Professor viitas, et niimoodi saavad kahjustada kaitsealade sees ja piiridel olevad majandusmetsad, sealhulgas erametsad.

Kunagisi majandusmetsi ei saa tema sõnul lihtsalt kaitse alla võtta ja oodata, et loodus teeb seejärel oma töö. Neid metsi tuleb kujundada viisil, mis aitaks neil looduslikumaks muutuda," lisas metsateadlane.

Range kaitse on Drenkhani sõnul küll vajalik teatud ulatuses, kuid see ei tohiks olla metsarikka Eesti looduskaitse rakendamise põhiprintsiip. "Kaitstavate metsade printsiip peaks olema lubada mõõdukat majandamist, mis võtaks maha asjatuid pingeid. Tuleb olla aus ja tulla reaalsusse – riigil ei ole ega saa olema lähitulevikus piisavalt vahendeid maaomanikele looduskaitsepiirangutest tekkivate kahjude kompenseerimiseks," tõdes ta.

Saarikud asenduvad sega lehtpuu metsadega

Lisaks kuusele vaatles uuring teistegi puuliikide seisukorda. Hariliku saare seisund on uuringu järgi stabiilselt kehv. Eriti hull on olukord tihedamates, vanemates, suurema saare osakaaluga Lääne-Eesti puistutes. Saaresurma kahjustused kasvavad Eesti saarepuistutes idast lääne suunas.

"Endised saarikud asenduvad pigem sega-lehtpuu metsadega, mis on otsene saaresurma tagajärg," nentis Rein Drenkhan. Vaid tulevik näitab, kas üksikute saarepuude üldist tervislikku seisundit parandab see, kui neid leidub puistutes tervikuna vähem. Saarepuid pole Drenkhani sõnul seetõttu praegusel ajal kuigi otstarbekas istuda ei metsa- ega ka haljasaladele.

"Haiguskindlamad saare järglased tuleb välja noppida järglaskatsetest, et neid saaks edaspidi kasutada. Looduslikult uuenenud taimi tasub ikka hoida ja hooldusraiete käigus säilitada," sõnas Drenkhan Niisamuti on hädavajalik seirata Ida-Eesti piirialadel kasvavaid saari, et võimalikult varakult avastada ja olla valmis uue saare kahjustaja saare-salehundlase (Agrilus planipennis) levimiseks Eestisse. Ohtlik kahjustaja pole Eesti piiridest kaugel ja seda on leitud juba Loode-Venemaalt.

Viletsas seisus on ka harilik jalakas. Samasse perekonda kuuluva künnapuu tervislik seisund on oluliselt parem. Seetõttu soovitab uuring metsa ja linnahaljastusse istutamiseks pigem künnapuud.

Lisaks jalakasurmale kahjustavad jalakaid teisedki haigusetekitajad, näiteks seenhaigus Sphaeropsis ulmicola. "Seega jalakate tervisliku seisundi seire on edaspidi hädavajalik, aga on ka aluseks tuleviku puude valimisel järglaskatsetest," sõnas Drenkhan.

Leppade seas levib munasseen Phytophthora, mis kahjustab eelkõige halli leppa. Vaatlusalusest 360 lepapuust esines Phytophthora nakkus viiel protsendil. Sealjuures leiti patogeeni vaid ühelt sanglepalt, kõik ülejäänud tuvastati hallilt lepalt. "Phytophthora kahjustused leppadel on lühemas skaalas pigem tagasihoidlikud, aga haigusetekitaja on kohal ning patogeeni edasist levikut ja kahjutusi tuleb hinnata erinevatel peremeestaimedel," hindas professor.

"Sellised muutused metsades vaatavad meile hetkel otsa ja me peame nendega arvestama. Puude tervist tuleb pidevalt seirata ja analüüsida, siis oskame kliimamuutustega kohaneda tuleviku metsa kujundamisel," rõhutas Rein Drenkhan.