Kas Läänemeres tasuks kasvatada vetikaid? ({{commentsTotal}})

Agarik (Furcellaria lumbricalis) Kassari lahe punavetikakoosluses.
Agarik (Furcellaria lumbricalis) Kassari lahe punavetikakoosluses. Autor/allikas: Tiina Paalme

Ookeanide ja merede rannikul elavad inimesed on kasutanud vetikaid nii toiduks, loomasöödaks kui põldude väetamiseks juba aastatuhandeid.

Eriline koht toidusedelis ja väga pikaajalised traditsioonid vetikate tarbimises on Aasia riikides, näiteks Hiinas ja Jaapanis. Ka Euroopa riikides on vetikaid kasutatud juba ammustest aegadest alates, seda peamiselt loomasöödaks ja põldude väetamiseks, kirjutab merekonverentsi* eel Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi merebioloogia vanemteadur Tiina Paalme.

Vetikate töönduslik ehk käsitsi või poolkäsitööna tootmine ja kasutamine sai alguse 17. sajandil Prantsusmaal ja Norras, mil vetikate põletamisel tuhast saadud potast (kaaliumkarbonaati) kasutati klaasi ja seebi valmistamiseks.

19. sajandist kuni teise maailmasõjani kasutati vetikaid töönduslikult peamiselt joodi saamiseks.

Alates 20. sajandi teisest poolest hakati vetikaid kasutama hüdrokolloidide tootmiseks. Need on ained, mis moodustavad veega kokku puutudes geele.

Traditsiooniliselt koguti suurvetikaid nende looduslikest kooslustest, kuid nende massiline töönduslik kasutamine viis looduslike ressursside üle ekspluateerimisele ja sageli ka kadumisele.

Kuna looduslikud vetikavarud ei suutnud enam rahuldada üha kasvavat nõudlust tooraine järele, hakati vetikaid kultiveerima spetsiaalsetes vetikafarmides. Massiline suurvetikate kultiveerimine sai alguse 1950. aastatel Hiinas.

Tänapäeval saadaksegi põhiosa (üle 95%) toorainest vetikafarmides kultiveeritavatest vetikatest. Vetikate kultiveerimises on kogu maailmas esirinnas Aasia riigid eesotsas Hiinaga.

Suurvetikate looduslikke ressursse kasutatakse valdavalt Lõuna-Ameerika ja Euroopa riikides, aga ka Hiinas ja Jaapanis.

Juhtivad riigid (osakaal kogutoodangust) suurvetikate kultiveerimisel (A). Autor: Tiina Paalme

Juhtivad riigid (osakaal kogutoodangust) suurvetikate loodusliku ressursi kasutamisel (B). Autor: Tiina Paalme

Euroopas on kultiveeritavate vetikate osakaal kogutoodangus siiani väga väike – alla ühe protsendi. See tähendab, et suurem osa töönduslikust toorainest saadakse siiani looduslike vetikavarude ekspluateerimisest.

Suuri vetikafarme võib leida ainult Prantsusmaalt, Hispaaniast, Iirimaalt, Norrast ja Inglismaalt.

Vetikate kultiveerimine Läänemereäärsetes riikides on siiani alles lapsekingades ja ettevõtteid, mis sellega tegelevad on väga vähe.

Kuna vetikate kultiveerimise kogemus Läänemere regioonis praktiliselt puudub, siis on vaja läbi viia veel suur hulk uuringuid. Sealhulgas tuleks välja selgitada kultiveerimiseks kõige sobilikumad liigid, töötada välja kultiveerimismeetodid, hinnata võimalikke keskkonnamõjusid ja kultiveerimise tasuvust.

Seejuures tuleb kindlasti arvestada Läänemere eripära, mis avaldub eelkõige vee madalas soolsuses, suhteliselt kõrges toitainete sisalduses, aastaajast sõltuvalt suurtest kõikumistest valgustingimustes ja veetemperatuuris ning kehvas veevahetuses.

Kui kogu maailmas kasvab kokku umbes 11 tuhat suurvetikaliiki, siis riimveelises Läänemeres on levinud suurvetikaliike ainult paarsada ning Eesti rannikumeres vaid paarkümmend.

Tingituna lühikesest kasvuperioodist (5–6 kuud) ja madalast kasvukiirusest on ka mitmeaastaste vetikaliikide aastane biomassi juurdekasv Läänemere tingimustes suhteliselt madal. Seetõttu ei saa me otse üle võtta näiteks Aasia riikides välja töötatud ja sealseid keskkonnatingimusi arvestavaid ning kohalikele vetikaliikidele sobivaid kultiveerimismeetodeid.

Ka maailma kultiveeritavate suurvetikate nii-öelda viia parima hulka kuuluvad vetikaliigid, mis moodustavad umbes 95 protsenti maailma koguproduktsioonist, Läänemeres kahjuks ei kasva. 

Millised oleksid siis perspektiivsed liigid kultiveerimiseks Läänemeres?

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt välja selgitada, mis on kultiveerimise eesmärgid.

Tänapäeval kasvab kogu maailmas nõudlus vetikatest valmistatud produktide järgi, sealhulgas hüdrokolloidide, toidulisandite, pigmentide järgi. Suurvetikate kultiveerimises nähakse ka üht võimalikku lahendust võitluses lokaalse eutrofeerumisega. Nii nimetatakse vee liigset toitainete sisaldust.

Samuti on Euroopas praegu aktuaalne taastuvenergia ja nii ka vetikatest biokütuse tootmise arendamine. Kuna vetikate looduslikud ressursid ei taga biokütuse tootmiseks vajamineva tooraine kogust, siis on vaja rajada vetikafarme.   

Üheks, kultiveerimise seisukohast perspektiivseks liigiks Läänemeres on kindlasti punavetikas agarik (Furcellaria lumbricalis). Kassari lahes kasvavat agariku kinnitumata vormi on kogutud looduslikust kooslusest ja kasutatud furcellaraani tootmiseks juba alates 1960ndatest aastatest. Furcellaraani kasutatakse stabiliseeriva, paksendava ja geelistava ainena toidu-, põllumajandus-, kosmeetika- ja farmaatsiatööstuses.

Agarik (Furcellaria lumbricalis). Autor: Tiina Paalme

Agarik sisaldab ka arvestatavates kogustes loodusliku värvainena kasutatavat punast pigmenti R-fükoerütriini ning on tänu sellele pigmendi potentsiaalseks töönduslikuks toormeks.

Kuna agariku looduslikud varud on piiratud, siis on viimastel aastatel otsitud võimalusi agarikku kasvatada teistes Eesti rannikumere piirkondades. Kahjuks ei ole senised katsed osutunud edukateks, eelkõige Läänemere muutlikesse tingimustesse mittesobivate tehniliste lahenduste tõttu.

Tartu ülikooli Eesti mereinstituudis arendatakse ja katsetatakse praegu PRIA rahastatava projektiga spetsiaalset kultiveerimistehnoloogiat, mis tagaks optimaalsed kasvutingimused agariku kasvatamiseks maismaal paiknevates loodusliku merevee läbivooluga ja kunstliku valgusega mahutites.

Mitmetes Läänemere riikides, sealhulgas Eestis, on katsetamisjärgus ka kiiresti kasvavate niitjate rohevetikate kasutamine niinimetatud biofiltritena heitvete, ka kalakasvandustest pärit, puhastamisel. Niitjad rohevetikad on võimelised efektiivselt veest eemaldama nii seal lahustunud fosfori ja lämmastiku ühendeid kui mitmeid toksilisi aineid.

Planeerides vetikafarmide rajamist Läänemerre, tuleb kindlasti pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas see võib merekeskkonnale mõjuda.

Reeglina peetakse suurvetikate kultiveerimist keskkonnasõbralikuks tegevuseks: parandab vee kvaliteeti, suurendab lokaalselt bioloogilist mitmekesisust, pakkudes nt kaladele ja selgrootutele loomadele uusi elupaiku, vähendab hapestumist (CO2 kasutamine).

Kokkuvõtteks võib öelda, et suurvetikate kultiveerimine on Läänemeres võimalik.

Majanduslikult tasuva kultiveerimise läbiviimiseks on kindlasti vajalikud nii alus- kui rakendusuuringud, et täita lünki meie teadmistes, eriti suurvetikate paljunemisbioloogias, ja välja töötada Läänemere kui kasvukeskkonna eripära arvestavad ja kohalikele vetikaliikidele sobivad kultiveerimismeetodid.

* Autor Tiina Paalme räägib suurvetikate kultiveerimise võimalustest Läänemeres põhjalikumalt sel neljapäeval, 15. märtsil Tartu ülikooli aulas toimuval konverentsil “Eesti Mereteadus 2018“. Merekonverentsiga tähistatakse Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi 25. sünnipäeva.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: