Ulatuslikud üleujutused Poolas ja Saksamaal, Tšehhis ja Slovakkias, Ungaris ja Rumeenias, lumetormid Austrias ja Šveitsis. Hukkunud on üle 20 inimese, tuhanded on olnud sunnitud evakueeruma ja varaline kahju ulatub miljarditesse eurodesse. Ilm meie kontinendil on muutunud heitlikumaks ja kliimamuutus saanud ilmsemaks, ütlevad teadlased.

"Globaalse kliimamuutuse tulemusena on Vahemere piirkond muutunud aina soojemaks. See tähendab, et suvel on seal aina sagedamini kõrgrõhualad, mis tähendab, et on hästi palju päikest. /.../ Mis praegu juhtus, oligi see, et põhjast tuli külm õhk ja sai kokku Vahemere poolt tuleva sooja õhuga ja selle piiri peal vesi ei mahtunud õhku ära. Viimasel ajal nimetatakse seda saunaukse avamise efektiks, kus siis ühelt poolt soe õhk tormab külma õhu sisse ja vastupidi ja siis seal olev niiskus kondenseerub, sajab alla sademetena. Kui on piisavalt külm, siis lumena. Alpides, aga siis sõltuvalt sellest, kui kõrge asukohaga tegemist on," selgitas geoökoloog Hannes Tõnisson.

Kuigi kliimamuutused tabavad piirkondi erinevalt – mõnel pool temperatuurid tõusevad, teisel pool jällegi langevad –, on maakera suures plaanis võtnud soojenemise kursi. Ja 1980. aastatest alates on just Euroopa soojenenud maailma keskmisest kaks korda enam.

Üheksa aastat tagasi leppisid maailma riigid Pariisis kokku, et hoiavad kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise piiramisega keskmise temperatuuri tõusu kahe kraadi piires võrreldes tööstuseelse ajaga. See ei tundu enam kättesaadav eesmärk.

"Sel aastal me oleme juba üsna mitmel päeval seda kahte kraadi ületanud globaalselt. Veebruaris oli mõni päev, kus oli kõrgem ja minu meelest on ka hiljem olnud. Ehk tegelikult see kahe kraadi kurss on käes. Tulevik on kohal. Me lootsime, et see juhtub või äkki ei juhtu aastaks 2100, aga see on paraku juhtunud aastaks, ütleme siis 2024, 2025. Võib.olla 2030. aastal on see siis juba tavaline, mitte paaril päeval aastas," rääkis Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa.

Kuigi maa kliima on läbi aegade pidevas muutumises olnud, siis sellist muutuste kiirust nagu praegu, pole bioloog Urmas Tartese sõnul veel kunagi nähtud.

"Kõige halvem mõju praegu on selles, et need muutused toimuvad hästi kiiresti. Selliseid sarnaseid muutumise kiirusi varem maakera ajaloos evolutsiooni käigus ei ole olnud. Kui me ka räägime kunagi toimunud kliimamuutustest, siis samaväärse muutuse ulatusega sündmused toimusid sadade tuhandete ja miljonite aastate jooksul ja täna me räägime muutuste kiirusest sisuliselt viimase poole sajandi kestel," rääkis Tartes.

Seega on oodata, et põuad, üleujutused, metsatulekahjud ja kuumalained muutuvad üha sagedasemaks ning karmimaks.

"Üks on, jah, see, et tekivad suuremad kontrastid, teine tähendab seda, et kui meil on natuke rohkem sooja, siis meil on ka natuke rohkem energiat atmosfääris, rohkem veeauru ja see tähendab seda, et potentsiaal mingisuguseks selliseks imeliseks sündmuseks on oluliselt suurem. Ütleme niimoodi, et teadlase vaatenurgast selline imeline sündmus on sellised üleujutused ja suuremad tormid, et neid on põnev jälgida. Aga nii-öelda tavainimese seisukohast need võib-olla nii imelised ei ole," sõnas Tõnisson.

"Tõenäoliselt kontraste meil tuleb aina rohkem. Selliseid äkilisi, ootamatuid sündmusi, ekstreemseid sündmusi tuleb meil ka kindlasti rohkem ja tõenäosus, et need satuvad aina sagedamini kusagile linnadesse või sellistesse olulistesse punktidesse, kus inimesed seda ka reaalselt tunnevad, muutub ka aina suuremaks," ütles ta.

See aga tähendab, et mõni ala muutub erinevate looma- ja taimeliikide jaoks sobivamaks elupaigaks, teised jäävad jällegi elukõlbmatuks.

"Näiteks korallide kadu – sellele me põhimõtteliselt oleme nüüd alla kirjutanud. Seal 1,5 kraadiga nad oleks veel võib-olla alles jäänud, kahe kraadiga on nad juba minemas. Mis kolme kraadiga juhtub? Põhimõtteliselt me oleme teinud eetilise valiku – kama nendest korallidest, kama nendest kümnetest liikidest. Ja mis kõige hullem, sellega kaasnevad ka ju inimeste surmad," rääkis Terasmaa.

"Meil on ju väga lihtne mõelda, mis juhtub siis, kui me mitte midagi oma käitumises ei muuda. Siis on näidatud küll, et pea 90 protsenti meie tänastest putukaliikidest kaotab selle mõnusa, nende jaoks kohastumuslikult sobiva elupaiga umbes sajandi lõpuks. /.../ Teisalt, õnneks inimkond siiski natuke on midagi teinud ja natuke midagi proovib teha. Siis tõepoolest selline liikide muutus tuleb ühel hetkel ja meil võivad muutuda näiteks ka metsakooslused tundmatuseni. Kui tuua sellist näidet, mis on 10 aastat tagasi tehtud, uuringutega näidatud, siis sellise meie jaoks tavalise liigi nagu kuuse looduslik kasvuala lõunapiir, mis praegu on enam-vähem Põhja-Poolas, liigub põhja poole kiirusega üks kilomeeter aastas. See ei tähenda, et kuused kõnnivad, aga see tähendab lihtsalt seda, et igal aastal nihkub järjest põhja poole see piir, kus teised liigid saavad kasvueelise võrreldes kuusega," selgitas Tartes.

"Tänased muutused on aga kiiremad veel. Kõige haavatavamad liigid on need, kelle eluviis eeldab talvest puhkeseisundit. Kui talved lähevad soojemaks, siis puhata küll saab, aga soojemad talved annavad parema võimaluse teistele liikidele kasvamiseks," lisas ta.

Teadlased olukorra üle ei rõõmusta. Tartes suudab kliimamuutuste kohta välja tuua üheainsa poolrõõmustava asjaolu: tõenäoliselt jäävad ära viimase miljoni aasta jooksul regulaarselt aset leidnud jääajad.

"Teisalt jällegi, need ajad, kui selliseid tsüklilisi jääaegasid ei olnud, olid ka sellised, kui ookeanivee tase oli märksa kõrgem ehk polaarjääd kui sellist ei olnud. Ja täna, kui me räägime ühest kliimamuutuse murdekohast, milleks on ennekõike Gröönimaa jääkilbi sulamine, siis kui see sulab ära, siis on ookeanivee tase seitse meetrit kõrgem kui täna. Eestimaa suhtes võime igaüks ju vaadata, kui kõrgel me siis merepinnast siin elame," rääkis Tartes.

Kliimaalased teadmised on head, kuid pikk maa on minna, et aru saada, mis tulevikus juhtuma hakkab. Ainus, mida teadlaste hinnangul teha saab, on valmistuda, et kriisi mõõtu sündmused ei tabaks meid ootamatult.

Sel aastal on püstitatud mitu uut kuumarekordit. August kordas globaalse keskmise temperatuuriga ehk 16,82 kraadiga eelmise aasta rekordit ja need on Copernicuse kliimamuutuste seire andmetel mõlemad mõõtmisajaloo kuumimad augustid. See on 0,71 kraadi üle 1991. kuni 2020. aasta keskmise ja 1,51 kraadi üle tööstusajastu eelse taseme. Ühtlasi oli tegu mõõtmisajaloo kuumima suvega ehk perioodiga juunist augustini ja prognooside kohaselt kujuneb tänavune aasta tervikuna uueks rekordaastaks.

Vaadates kliimamuutust pikemal ajaskaalal, siis aastad on muutunud üha soojemaks. Aastatel 2011 kuni 2020 jõudis Maa 1,1 kraadi võrra kõrgema keskmise temperatuurini tööstuseelse perioodi ehk 1850. kuni 1900. aasta vastavast näitajast. ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste paneel IPCC on oma aruandes jätkanud selle graafiku tulevikuväljavaatega sõltuvalt sellest, kas edaspidi kasvuhoonegaaside heitmed jäävad madalale või kõrgele tasemele. Parimal juhul jääb temperatuuritõus sajandi lõpuks kahe kraadi juurde, halvimal aga nelja kraadi juurde ja jätkub sealt edasi veelgi.