Üldjoontes võib väita, et kogu inimtegevus on mingil määral juhitud sellest, kuidas me kas teadvustatult või teadvustamata kujutleme tulevikku. Kui mul on külm, panen kampsuni selga, sest kujutlen, et siis hakkab soe. Valin eriala, mida õppida, sest kujutlen, et tulevikus on mulle sellest kasu. Võtan pitsi veel, sest kujutlen, et siis julgen tantsida. 

Sama kehtib ka suuremas pildis. Organisatsioonid teevad strateegilisi plaane ja valitsused poliitikavalikuid, et valida ja luua tulevikku. Üleilmsed ettevõtted arendavad tooteid ja teenuseid, mis nende arvates tulevikus müüvad. Võttes seega arvesse, kui suurt rolli mängib tulevik meie eludes ja valikutes, on üllatav, kui vähe mõtleme sellele, mis juhib meie kujutlust võimalikest tulevikest ja seeläbi olevikus tehtavaid valikuid.

Mis rolli mängib tulevik? 

Meie napp tähelepanu oma tulevikukujutelmadele viib tihti selleni, et meie otsused on madala tulevikealase kirjaoskusega. Tulevikealane kirjaoskus (futures literacy) on viimasel kümnendil rohkem esile tõusnud hariduslik mõiste, mille juured ulatuvad investeerimise, strateegilise juhtimise ja poliitikakujundamise maailma. Teisisõnu tuleb see valdkondadest, kus tulevikuriskide hindamine on erakordselt oluline. 

Seoses kestlikkuse hariduse järjest suureneva tähtsusega pööratakse aga järjest enam tähelepanu ka n-ö tavainimese suutlikkusele tulevikku ette kujutada ning kujundada. Selleks kohandatakse tulevikeseirest (foresight) pärit meetodeid hariduslikku konteksti. Tulevikealase kirjaoskuse arendamise eesmärk on toetada inimeste mõistmist sellest, millist rolli kujutlused tulevikest nende tegudes mängivad. Seeläbi püütakse laiendada inimeste valikuvõimalusi olevikus käitumiseks.

Kuidas mitte olla jõulusiga?

Esimene oluline tulevikealase kirjaoskuse osa on mõista, et minevikul põhinevad ja asjade lineaarset ehk sirgjoones jätkumist eeldavad ennustused on piiratud. Eriti piiratuks osutuvad need ühiskonna mitmetahulisuse ja põimsuse taustal. Ometi on just meetodid, mis eeldavad, et see, mis juhtus eile, juhtub ka homme, suuresti need, mida me n-ö tavaelus kasutame. 

Selline käsitlus võib aga viia väga ebameeldivate üllatusteni, mida me eesti kultuurikontekstis võime nimetada jõulusea mõtteeksperimendiks^[1]. Viimane seisneb selles, et iga siga, keda 99 päeva armastavalt toidetakse ja hooldatakse, saab oma varasema kogemuse pealt eeldada, et iga järgnev päev tähendab järjepanu tõusvas joones heaolu. Sajandal päeval aga saabub jõululaupäeva hommik, mil siga ootab ebameeldiv üllatus. 

Elulise ja lähedase näitena võib veel mõelda, kui paljud prognoosid 2019. aasta suvel ennustasid, et järgneva kahe aasta jooksul veedame suure osa oma hariduslikust tegevusest koduseinte vahel. Lineaarsete prognooside piiratus on eriti selge kiirenevate kliimamuutuste ning teiste kestlikkuse probleemide kontekstis, mis suurendavad justnimelt äärmuslike sündmuste sagedust. 

Lisaks juhivad meie kujutlusi tulevikest mitmed kognitiivsed kalded. Kõik need tähendavad, et tulevikealase kirjaoskuse kontekstis ei saagi me rääkida tuleviku teadmisest.

Taolisest arusaamast johtub järgmine oluline käsitlus: liikuda enda arusaamades sellest, mis tulevik üldse on, ühest kindlast tulevikust mitmete määramatute tulevikeni. Niisugused tulevikud on küll mõneti kujundatavad, kuid suures ulatuses siiski teadmatud. 

Pealekauba tähendab see tõdemus, et kogu tulevikke prognoosiv käitumine pole seotud mitte tulevike endiga, vaid kujutlustega neist – inimene kas teadvustab seda või mitte. Need kujutlused omakorda soosivad või pärsivad teatud viisil olemist ja tegutsemist. Näiteks soosib minu kujutlus sellest, et vihma hakkab sadama, seda, et võtan kodust väljudes vihmavarju kaasa. 

Samamoodi pärsib kehv majandusprognoos investeerimist. Kui esimesel juhul minu käitumine ei mõjuta seda, kas vihma hakkab või ei, siis teisel juhul võib tehtud prognoosil olla tahtmatuid tagajärgi. Prognoos võib täitudes kaasa tuua inimeste suunamise teatud käitumisele. Selliste isetäituvate ennustuste loomine on samuti kestlikkusealases diskursuses tähtis osa.

Vastukäivad maailmakirjeldused

Isetäituvad ennustused on eriti olulised olukorras, kus meie kujutlusi maailma tulevikust paistavad juhtivat kaks seotud, kuid vastandlikku narratiivi: peatselt saabuv tehno-utoopia või katastroofiline keskkonnakollaps.

Tähendab ju tehno-utoopia poole sirutumine ja sellega kaasnev e-prügi ja järjest kasvav ökoloogiline jalajälg ka keskkonnakollapsi suurenenud tõenäosust. Kui aga tehno-utoopia on kujutletud ja kujutatud kui kohe-kohe saabuv, loob see soodsa pinnase lisa-investeeringuteks just tehnoloogia arengusse, selle asemel, et uurida või kaaluda alternatiive. 

Siiski tuleb ka nende lugude juures silmas pidada, et tegu on olevikus loodud kujutelmadega tulevikest ja kõige kindlam asi tuleviku kohta on see, et see tuleb teistsugune, kui kujutleme. Seda seetõttu, et meie sõnastatud kujutlused tulevikest moodustavad siiski erakordselt väikese ja vähetähtsa osa sellest, mis on võimalik. Tulevikekujutluste kaardistamiseks lõi tuleviku-uurija Joseph Voros ka nn tulevike koonuse, mis illustreerib meie n-ö tavatuleviku (joonisel Projected Future) piiratust. 

Sellest hoolimata on n-ö suurtel tulevikukujutlustel, mida vormivad ettevõtted, poliitikakujundajad ja meediakajastus, kestlikkuse kontekstis tähtis roll. Seda seetõttu, et lähenedes kestlikkusele läbi üleilmse prisma, eemaldame need probleemid tavainimeste mõjusfäärist ja muudame need üksnes üleilmsete organisatsioonide või valitsuste pärusmaaks. Niimoodi aga kasvab nii ökoärevus kui dka võimetusetunne, mis muudavad kestlikkuse poole liikumise veelgi keerulisemaks. 

Seesugune lähenemine jätab tähelepanuta, et tulevikud on mitmekesised, määramatud ja teineteisega põimunud. Omaette tulevikud on nii minul, minu perel, kogukonnal, Tartul kui ka maailmal.

Jäädes oma fookusega ainult üleilmsete tulevikekujutluste juurde, ei kipu me märkama võimalusi selles kaasa rääkida väiksemal tasandil. Olukorras, kus maailma tulevikest räägitakse düstoopilises võtmes, võib keskendumine enda mõjusfääris hea muutuse loomisele süstida lootust ja toimevõimet, mis muidu kipub kaduma. 

Siin tuleb ka meeles pidada, et kõik tuleviku kujutlused kaasavad endas teatud eeldusi ja väärtusi, mis jäävad tihti selgelt sõnastamata ning küsitlemata. Nii kujundavad nad aga meie ootusi tuleviku kohta ja otsuseid olevikus.

Tulevikealase kirjaoskuse arendamise eesmärk on seega õppida märkama neid eeldusi, mis meil tulevike suhtes on, ning nende küsitlemise läbi looma tulevikke, mis on mitmekesised ja avatud. Aidates meil mõista, et tulevik ei ole üks n-ö kindel tee, vaid potentsiaalide kogum, avanevad ka võimalused olla ja käituda erinevatel viisidel. Mida mitmekülgsemad on meie kujutlused võimalikest tulevikest, seda paindlikumad ja teadlikumad on meie valikud olevikus.  

[1] Anglofoonses kannab see Russelli kalkuni nime. Nassim Nicholas Talebi raamat "Black Swan: The Impact of the Highly Improbable" on suurepärane sissejuhatus nö mustade luikede probleemi, mida ka Russelli kalkun illustreerib.